JUHTKIRI: Isamaa ja emakeel

Tänasel emakeelepäeval – ja Eesti vabariigi 100. sünnipäeva aastal – on ehk paslik harilikust rohkem mõelda oma emakeelele ja selle tulevikule.

Eesti keelt räägib emakeelena ligi miljon inimest. Pole just palju, ent ka mitte nii vähe, et karta eesti keele peatset hääbumist. Sest nii kaua, kui on piisavalt inimesi, kes eesti keeles suhtlevad, loevad ja kirjutavad, keel ei kao. Ning et seda ei juhtuks, selle eest peame hoolitsema meie ise, eestlased.

On loomulik, et elav, kasutuses olev keel muutub pidevalt. Muutub ju maailm ning inimesed selle sees. On loomulik, et keel saab mõjutusi teistelt keeltelt, sõnad tekivad ja vajuvad unustuse hõlma. Nii on see olnud ju alati. Samas on praegune aeg pisut teistsugune – “tänu” ilmavõrgule on inglise keele imbumine eesti keelde eriti kiire ja intensiivne. Kurb on kuulda, kui eestlane – eeskätt noorema põlvkonna esindaja – jääb kõneldes või kirjutades hätta lihtsa emakeelse sõna leidmisel või kasutab meelega ingliskeelset vastet, sest nii on tema jaoks kergem. Või siis eelistabki end väljendada võõrkeeles. Kahjuks ei ole selline noor ainus erand.

Keel kestab seni, kuni sel on kasutajaid. Seega – ehkki meid, eesti keele rääkijaid on praegu ligi miljon, me päris muretud oma keele kestmise pärast olla ei tohiks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)