LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Martini vanaema keldrist pööningule välja

Tarmo Virki

Jaanuaris võtsin ette kolmepäevase müügireisi kahte riiki – mõtlesime, et kaks kärbest ühe hoobiga. Koos Tomasega, kellega oktoobris Moskva öös kokku jooksin, korraldasime väikesed üritused Prahas ja Bratislavas ning jõudsime ka Nitra väikelinna, Slovakkia baarmenide jõulupeole, millest jutustasin põgusalt ühes varasemas kolumnis.

Kaks kuud hiljem, sellele tagasi vaadates, on Slovakkia baarmenide jõulupidu Kuressaarest ikka väga kaugel. Samas kui mõistliku kulu eest oli võimalik midagi sellist korraldada, siis miks mitte proovida.

“Võimas. See maitse jõuab igale poole – vanaema keldrist kuni pööningule välja,” kirjeldas jooki baarmen Martin, kes töötab Londonis, ühes maailma parimatest baaridest.

“Kust ma seda juurt saan?” nõudis mult infot peadestilleerija kohalikust džinnifirmast. Põhjala ingver lõi selgelt laineid slovakkide seas!

Baarmenide jõulupidu Nitras on ilmselt suurimaid selles linnas. Eriti kolmapäeva õhtul. Neiud müüvad kuponge, mille saab baariletil jookide vastu vahetada – täna õhtul on leti taga ilmselt riigi kuus kõvemat meest ja üks naine, kes kõik valmistavad täna ainult ühte kokteili – oma jooki. Martin on spetsialiseerunud kohvijookidele, tema jaoks on see täna kohvikokteil, baaridaam on kohalik Beefeateri esindaja, tema kokteili põhjaks on… teadagi, mis jook.

Mõned tunnid varem olin seisnud Tomasega ühes Bratislava kesklinna baaris, alustades Lahhentagge esitlust ja vaadanud saali, kus istus kolm inimest. Kolm?! Oeh, iga algus on raske, mõtlesin, meenutades ühte Nokia ajaloolist uue mobiiltelefoni mudeli esitlemist 1990-ndate teisel poolel, ühel maailma suurimatest tehnoloogiakonverentsidest – legendi järgi oli tollal saalis kaks ajakirjanikku.

Õnneks leidus Bratislavas eestoas siiski kümmekond baarmeni, kes oodates meie esitluse algust, seal suitsu tõmbasid. Tosinale esineda on siiski palju meeldivam kui kolmele.

Tomas alustab pika sissejuhatusega slovaki keeles. Ta on siit sadakonna meetri kaugusel elanud suure osa oma elust, kuigi nüüd töötab ja elab Prahas. Ma ei saa mitte midagi aru. Estonia ja Saaremaa vilksatavad jutus, aga kõik muu seal ümber – mitte mõhkugi ei taipa.

“Kust ma selle särgi saaksin osta? Kannaksin seda rõõmuga tööl,” küsib üks baaridaam ettekande lõppedes.

“Praegu ei ole veel kuskilt saada, aga korraldame selle peagi,” lohutan teda. Pakuks ju enda oma, aga see on pärastlõunaks kergelt kantud ja selgelt liiga suur tema jaoks.

Järgmisel päeval on Praha esitlusel veidi vähem inimesi – nende hulgas siiski mõned tuttavad – ja sellele järgneb töine õhtu mööda kesklinna potentsiaalseid kliente.

Kohalikud räägivad suhteliselt hästi inglise keelt, on ju kesklinna külastajatest selgelt märkimisväärne osa turistid, aga suhtlemiseks kasutavad nad oma keelt – mõlemas riigis – ka siis, kui sa samas vestluses osaled. See tähendab aga, et vähemalt esimeste kontaktide jaoks on hädasti vaja kohalikku kaasvõitlejat, nagu Tomas.

Nüüd töötamegi koos selle nimel, et peagi saaks Praha ja Bratislava esinduslikemaist džinnibaaridest Lahhentagget. Kohalikus joogiajakirjas peaks märtsis ilmuma pikem artikkel meist. Töö käib. Alati tahaks kiiremini, aga… Asi läheb siiski edasi, see on lõppude lõpuks kõige tähtsam.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 314 korda, sh täna 1)