Mõned vagad soovi(tuse)d emakeelepäeva puhul (4)

“Emakeelepäev on üks tore tähtpäev, mida saab mitmeti tähistada,” kirjutab Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti. “Üks viis oleks ka oma keelekasutust korrastada. Panin sel puhul kirja mõned sõnad ja keelendid, mille praegune kasutus on häiriv.”

Alustan rahvuste nimetustest. Sellel teemal kirjutas olulise artikli Rein Taagepera Kee­les ja Kirjanduses (2000, nr 5), milles ta keskendus küsimusele, millal rahva või hõimu nimele lisatakse -lane ja millal mitte.

Ta kirjutas: “Omaette nähtus on lõpp -kas, millel keeles on tihti halvustav-lõõpiv maik. Rahvanimedest mõjub neutraalselt ainult poolakas, sest ei poolalane ega poollane ei suju. /—/ Rohkeist erandeist hoolimata viitab -lane siiski pigem arenenud kultuurrahvale ja selle puudumine hõimule.”

Leedukas, lätikas ja saarekas?

Ometi kirjutavad näiteks pea pooled ajakirjanikud jm kirja­inimesed siiamaani norrakatest pro norralastest. Mo meelest ei kõla hästi ka leedukas (kuigi Taagepera seda pro leedulane siiski aktsepteerib). Ei ütle ju keegi lätikas, soomekas ega eestikas. Ja meie ei ole ju saarekad?

Mõned õnnetud sõnad ja väl­jendid, mille kasutamise peaks (mõneks ajaks) lausa keelama:
– üles loetlema ja üles tõstatama – loetlema = üles lugema; tõstatama = üles tõstma;
– ette prognoosima – on üsna absurdne, sest prognoosimine tähendabki ju (ette) ennustamist;
– loetud tundide, päevade, kuude jne eest pro mõne, paari vms eest – üsna totter sõna, sest tegelikult neid ajaühikuid ju keegi ei loe; tegemist on ilmse russitsismiga (vrdl считанные);
– vene (через) ja inglise (through) keele mõjuline on ka sõna läbi liialdatud pruukimine kaudu asemel: eesti keele pärane on näiteks interneti kaudu, mitte läbi interneti.

Parasiitsõnavara tipus paistavad praegu “ruulivat” sõna abso­luutselt, millega mõeldakse tõepoolest, tõesti, täielikult, olen nõus, just jpm, ning super ja mega, viimased enamasti vist tähenduses suurepärane, tore, üli-, väga (hea), eriti – need ju ka kõik üldarusaadavad sõnad. (Muide, absoluutse tähendused võõrsõnana on tingimatu, piiramatu, igasugusest suhtest sõltumatu, täiuslik, täielik.)

Väga populaarne, kuid eriti kummastav parasiitväljend on “Olgem ausad!”. Kas kõneleja(d) siis tegelikult seda ei ole, et oma kõnne pikitakse selline sõnaühend?

Eesti parasiitsõnade tipus on endiselt arvatavasti nagu ja siis. Kui raske neid vältida on, tean oma käestki, seda eriti viimase puhul…

Korduma kippuvad vead

– Järgi ja järele vahel vahetegemine on vaatamata keeleõpetajate aastakümneid kestnud pingutustele ilmselt lootusetu (esimene käib teatavasti üldjuhul nimisõna järel, teisele järgneb tegusõna).
– Sama raske tundub meeles pidada, et vahest tähendab võib-olla ja vahel = mõnikord.
– Ja siis see õnnetu (Johannes Aavikult pärinev) naasma! See on üks enimtarvitatav kuulsa saarlase loodud kunstsõnu, kuid kuidagi õnnetu saatusega. See pöördub nagu tõusma, aga ikka kiputakse ütlema naasis asemel naases ning naasnud asemel naasenud.
Mõned unustatud sõnad, mida tuleks (rohkem) kasutada:
– Auhind – ilus ja heakõlaline sõna, mis ikka kipub asenduma võõrsõnaga preemia.
– Ütlema – ajakirjanike küsitletavad muudkui osundavad, viitavad, mainivad, märgivad, osutavad, rõhutavad, tähendavad, tunnistavad, tõdevad, aga harva veel keegi midagi ütleb.
– Praegu on vist üks eesti keelde sobimatu sõna – miks muidu asendatakse see järjekindlalt ajamäärustega hetkel ja täna, kuigi tegelikult ei peeta silmas ei väga lühikest hetke ega 24-tunnilist ajavahemikku, vaid praegusel ajal toimuvat.
– Arv kipub üha enam asenduma numbriga, mida kasutades mõeldakse tegelikult arve. Arv koosneb numbritest. Numbrid on sümbolid, millega arvud üles märgitakse.

Siinkohal pole vahest liigne meenutada, et aastaarv on eesti keelekasutuses järgarv: me ei ela 2018 aastal, vaid 2018. [2018-ndal] aastal. Inglise keele ilmsel mõjul (in the year…) on meie traditsiooniline aastaloetlus prae­guseks täiesti kõrvale tõrjutud.

Lõpetuseks professor Taagepera juurde naastes meenutan, et tema on ka see mees, kes pakkus väga tabava omasõna ühe üsna uue ja olulise sidevahendi nimetamiseks. Me kasutame sõnu e-post ja -kiri, elektronkiri, e-meil ja lihtsalt meil [mail tähendab inglise keeles teatavasti postisaadetist üldse] ning mitmesuguseid veel imelikumaid sõnu. Taagepera ütles lihtsalt ja tabavalt: välkpost ja välkkiri. Miks me seda sõnaleidu kasutusele ei võiks võtta, rääkimata sama mehe soovitatud ilmavõrgust interneti asemel?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 435 korda, sh täna 1)