KÜLALOOD: Pealinnast Tagalahe äärde pensionipõlve pidama (4)

Tagalahe ääres maatüki soetanud tallinlased on mändide varju püsti pannud kauni kodu, kus veeta pensionipõlve.

SUUSKADEGA RANNIKUL: Talveilmadega kasutab Reet Aas metsas ja mere ääres liikumiseks suuski.
MAANUS MASING

“Mina olen nüüd põhiliselt kogu aeg siin, vahel, kui lapselaps jääb haigeks või lastel on midagi vaja, siis sõidan linna,” ütles pealinna elutempole Vaigu-Rannaküla vaikust eelistav Reet Aas.

Enne pensionipõlve patendiameti kaubamärgiosakonna juhatajana töötanud Reet Aas rääkis, et 20 aastat tagasi tuttavate vahendusel Saaremaal ostetud krunt on elupaigaks kujunenud aastate jooksul.

Algul oli 2 hektari suurune maatükk 60-meetrise merepiiriga lihtsalt kui mereäärne rahulik paik, kuhu tuldi pealinnast perega nädalavahetuseks männimetsa- ja mereõhku nautima või uut aastat vastu võtma. Ööbiti telgis või haagissuvilas, kuni tekkis mõte ehitada midagi püsivat ja korralikku.

Reet ja tema praegu veel mandril töötav abikaasa on innukad loodusesõbrad. Koos on käidud süsta- ja mägimatkadel. Vanemas eas jääb reisimist vähemaks, aga niisama metsas uidata ja metsa koristada on ka tore. “Oleme siin rängalt igasugust tööd teinud ja see pakub meile rahuldust,” kinnitas Reet. Õhtul tehakse sauna ja ollakse niisama. “Teeme pliidi alla ja ahju tule, jalutame mere ääres, iga kord on ta erinev.”

Sageli käivad Rannakülas ka lapsed ja lapselapsed. Uitavad samuti metsas ja surfavad. “Paadiga käime võrke sisse laskmas, elame kaluriküla elu,” ütles Reet.

Reet Aasa sõnul pole pakane viimased kümme aastat Tagalahel jääd teinud, aga sel talvel on rannik umbes 100 meetri laiuselt jäätunud. Parematel talvedel on Reet koos perega suusatanud uisusammul mööda jäätunud kaldapealset Undvasse ja tagasi.

Vaigu-Rannakülas elades ei jää märkamata, kuidas ääremaastumine riigimeeste ilukõnedele vastupidiselt hoopis süveneb. Buss käib siinkandis vaid kaks korda nädalas ja selle järgi peab kohalik oma elu korraldama. Reet ise sõidab autoga, teeb vajadusel reisi Kuressaarde või Kihelkonna poodi. Load on tal 1973. aastast, aga vahepeal tekkis sõidupraktikas pikk paus.

“Hakkasin 60-aastaselt uuesti rohkem sõitma, siin Kuressaare peal ja mujal Saaremaal on see nagu lihtsam,” märkis ta. Kui aga peaks metsatee väga umbe tuiskama, oleks tihedam bussiliiklus muidugi teretulnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 664 korda, sh täna 1)