Ruhnu karu, kuulus mesikäpp (3)

Kaarel Lauk

“Aastaid tagasi, ilusal kevadisel aprillikuul aastal 2006 Ruhnu saarele tulnud karu sai paugupealt kuulsaks – mitte ainult kogu Eestis, vaid ka Lätis ja mujal maailmas,” kirjutab ruhnlane Kaarel Lauk.

Esimesena silmas karu saarlaste traallaeva meeskond, kes 10. aprillil Ruhnu ümbruses kala püüdis. Uudistes kirjutatu järgi märkas teisipäeval ühe Liivi lahel olnud kalalaeva meeskond, et Ruhnu saarest 12 kilomeetri kaugusel loodes jalutab triivival jääpangal pruunkaru.

Jutustab laeva meeskonnaliige Kaido Tiit: “Uurisime binokliga, et kurat, mis asi see on – inimese kohta liiga suur, nagu oleks mingi looma moodi. Helistasime saare piirivalvuritele, need teatasid hiljem tagasi, et leitigi karu jäljed.”

Karu maabus saarel 16. aprillil. Jäljed leidis Norrkeldi rannas jalutanud perekond Kaljulaid. Riina Kaljulaid: “Karu jälgi nägime hiljem pidevalt nii liivasemal metsateel kui ka mererannas. Karu kartsime, kogu aeg oli kerge valvel­oleku tunne, mure nii oma pere kui ka kariloomade ja põldude pärast.”

Tuul puhus Läti poolt!

Karu sai paugupealt kuulsaks. “Tõsiasja”, et tegemist on Läti karuga, ristiisa olen ma ise. Järjekordse ajakirjaniku küsimusele, kust karu tulla võis, vastasin: “Küllap Lätist – tuul puhus sealtpoolt.” (Kustpoolt tuul puhus, polnud mul muidugi õrna aimu, kes sellist asja tagantjärele teab.) Sellest piisas, lätlased saatsid kohemaid oma reporteri ajalehest Diena kohale. Too nooruke naisterahvas osales aktiivselt oma kodumaa kadunud karu otsingutel ja veel hiljemgi helistas tihti, et karu kohta uudiseid küsida.

Lätlastega on seotud veel üks lõbus seik meie karu loos. Kui president Ilveselt hiljem oktoobrikuus Riia visiidil Ruhnu karu saatuse kohta küsiti, rahustas too lõunanaabreid ja lubas, et nende Lačplesist pole vaja. Nimelt on lätlaste rahvus­eepos “Lāčplēsis – Karutapja”.

18. mail oli Ruhnu karu jutuks ka vabariigi valitsuse pressikonverentsil. Eesti Raadio: “Kes kaitseb karu eest ühe väikse Eesti saare elanikke, kes praegu ei julge toast välja astuda, ja nende seas levitatakse instruktsiooni, et kui te karu näete, tehke ennast hästi pikaks, vehkige kätega, nii et karu ehmataks oma kõhu lahti. Kas me peame nutma või naerma selle peale?”

Vastas tollane keskkonnaminister Villu Reiljan: “Jah, tõsi ta on, et Ruhnu saarel on selline probleem, et inimesed ei ole karuga kooseluks valmis ja karu ei ole ka nendega kooseluks valmis. Sel nädalavahetusel lähevad sinna asjatundjad, kolm meest. Karu küsimus võetakse arutusele, kas tema uinutatakse ja paigutatakse teise piirkonda või tema uinutatakse pikemaks ajaks. Seal on üks spetsiaalne karukoer ka, kes karu hingeelu tunneb ja on temaga suhelnud ennegi. Karu on aga üks ettearvamatu ja väga võimas loom. Probleeme on tekitanud ka ruhnlased ise, kes on väikese karuturismi välja arendanud. Meil on plaanid olemas, aga see karu ei ole lambatalleke, vaid mõnesajakilone tõsine atleet, kellega suhtlemiseks tuleb väga suuri ettevaatusabinõusid rakendada.”

Jäljed pärast kadumist

23. mail teatab ajakirjandus: “Eesti jahimeeste seltsi presidendi Mario Sootna sõnul on jälitajail kahe päeva jooksul õnnestunud korduvalt karu jäljed üles võtta ja teda ka korduvalt näha, ometigi pole saadud piisavalt ligidale, et teda uinutipüssist tabada. “Tegu on ilmselt ka varem koertega kokkupuutunud väga targa loomaga, kes ei asu mitte koeraga võitlusesse, vaid põgeneb tema eest merre,” rääkis Sootna.”

Sellega tagaajamine lõppes, riiklikku jahti karule enam ei korraldatud. Saabus suvi, inimestel algas kiire aeg ja karu otsimisega polnud enam mahti tegeleda. Karu kadus.

Aasta pärast kinkis Läti šokolaadivabrik Laima ruhnlastele 36-kilose šokolaadist karu, mis rahvamajja välja pandi ja realiseerimisaja lõppedes koos ära söödi. Puu­laevaselts Vikan ehitas 2008. aastal Ruhnu jahta tüüpi laeva, mis sai nimeks Runbjarn – Ruhnu Karu. Lätlased tegid samal aastal Ruhnu karust toreda multifilmi “Lācis Nāk!” (“Karu tuleb!”) Seda näidatakse senini Ruhnu filmiprogrammi raames turistidele. Överkirke tee algusse metsa panid ruhnlased aga karu eest hoiatava liiklusmärgi, kus see siiani seisab.

Mitmel aastal korraldasid kohalikud entusiastid aprillis, karu tuleku aastapäeval, Karu päeva. Põhitegevus oli metsas orienteerumine koos mitmete teiste lõbusate tegevustega. See ettevõtmine on küll kahjuks praeguseks hääbunud.

Lõpetuseks üks killuke veel kaugemast ajast. Nimelt ei ole meie loo kangelane esimene karu Ruhnu saarel. Ruhnu vanadel kaartidel on olemas ja kirjanduseski viidatud Karutee (Björnsvägen, Bjarnsvägen). See algas Ousterenge tee lõppedes, kus praegune Ringsu tee külapoolne sirge lõpeb ja algab tee käänuline osa, ning viis välja Ringsuni.

Pärimuse järgi tapeti siin ammusel ajal üks karu, kes oli jääd mööda üle mere tulnud. Hülgepüügiajal ei tohtinud Karutee nime suhu võtta, siis võis püük ebaõnnestuda. Nime kasutamisel oli trahviks veerand vaati õlut. See karu lõpetas üsna kindlasti ruhnlaste keedupottides.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 435 korda, sh täna 1)