Parameedik: te ei tohi olla kaotajad!

Neljapäeval kohtus väärikate ülikooli õppuritega staažikas kiirabitöötaja Andrus Lehtmets, kes pakkus publikule hulgaliselt mõtteainet ning kummutas abi andmise ja kutsumisega seotud eluohtlikke müüte.

RAHVAS JUBA OOTAB: Kuressaare väärikate ülikooli eestvedaja Maie Meius tõi sedakorda loengut pidama parameedik Andrus Lehtmetsa, kes rahvale sügava mulje jättis.
Maanus Masing



Staažikas kiirabi parameedik ja Tartu ülikooli õppejõud Andrus Lehtmets haaras kuulajad loengu esimestest hetkedest kaasa. “Pea asi on peaasi” nime kandev loeng kummutas mitmed abi andmist puudutavad müüdid.

Näited elust

“Lehtmets on superhea esineja. Näited elust enesest panid mõtlema iseenda ja tuttavate elus olnud olukordade peale,” sõnas Aare Saar. Ta lisas, et isegi kui tundub, et inimene on purjus ja pikali, peab ikka küsima, kas on abi vaja. “Samuti tuli üllatusena, et kui on vaja teha südamemassaaži, siis on peaasi, et sa tegutsed. Õige valem ja korduste arv on teisejärguline,” märkis Saar.

Lektor toonitas, et pea asi on peaasi, sest peas sünnivad mõtted ja väiksemadki mõtted võivad anda suuri tagajärgi. “Minu kui õpetaja ülesanne on õpetada lapsi läbi teiste lugude ja vigade. Õpetan lugude ja kiirabikutsete järgi, sest kõik lood on kurval kombel korduvad,” rääkis Lehtmets. Just seetõttu serveeris ta kuulajatele tüüpilisi näiteid asjades, mis meie ümber juhtuvad. “Öeldakse, et kui ei oska, ärge tehke. Mõni ei hakka elustama, sest arvab, et ei oska. Unustage kõik see ja võtke, tehke, proovige! Vastasel korral te ei tea, kas oleksite saanud inimese päästa,” toonitas parameedik. Ta märkis, et surm on nagunii kõige koledam asi ning proovima peab kasvõi iseenda hingerahu nimel.

Unustage sõna “ärge”

Üldse tuleks Lehtmetsa sõnul unustada sõna “ärge”, sest muidu võib inimene jääda abita. Tema sõnul räägitakse sageli, et kiirabi ei tasu tühja-tähja pärast tülitada, aga mis selle alla käib, inimesed ei tea. Nii jätavad nad teatamata eluohtlikest juhtumitest. Ohtlikke olukordi loob ka see, kui öeldakse: “Tulge tagasi, kui hullemaks läheb.” Mõned inimesed ei taha kiirabi tülitada öisel ajal ja nädalavahetustel.

“Kui on mingi olukord, kutsute kiirabi. Saate õiendada, et kutsusite ilmaasjata. Sealt jääb meelde, et ärge tülitage niisama. Järgmine kord muidugi enam kutsu. Siis on inimene kaks päeva infarktiga kodus, abi ei kutsuta enne, kui on hilja. Siis saate õiendada, kus te varem olite. Kui te olete määratud õiendada saama, saate nagunii,” tõi Andrus Lehtmets iroonilise näite. “Ma ei ütle, et kutsuge iga asja peale kiirabi. Aga tasub meeles pidada, et eluohtlik seisund ei näe alati kole välja. See ei ole alati kirjeldatav sõnadega: verine, kole, suitseb, kirves seljas, kõver ja katki. Nii kutsutakse kiirabi inetu, mitte eluohtliku olukorra peale, ning seal ongi konflikt tavainimeste ja meedikute vahel.

Illustreerimiseks tõi Lehtmets mitmeid näiteid elust ja käskis unustada sellised ettekäänded à la kellelgi teisel on rohkem abi vaja, läheb ise üle, ei hakka tülitama jne.

Hilja on hilja

“Ma toon näiteks ühe klassikalise loo. Kutse hommikul pool kaheksa. 60-aastane mees, valu rinnus, kahvatu, külm higi. Jõuame kohale ja avastame, et kõik on valesti. Saime ta autosse, aga autos suri ta meil ära, elustasime, saime tagasi. Haiglas elustasime veel. Kolmas elustamine tulemust ei andnud. Viimane asi, mis mul meelde jäi, oli tema trepil nuttev naine, keda painas kahetsus, sest ta korrutas enda ette, miks ta varem kiirabi ei kutsunud.

“Kui te muudkui otsite ettekäändeid, miks meid mitte kutsuda, siis olete kaotajad teie, mitte meie. Ja te ei tohi olla kaotajad!” pani Andrus Lehtmets kuulajaile südamele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 162 korda, sh täna 1)