Transport on riigi vereringe (10)

Raivo Hein.

“Riigi kõigi osade sidumine ühtsesse vereringesse on arengu seisukohalt ülioluline ja vajadusel tuleb selleks kasutada ka erasektori abi,” kirjutas eilses Äripäevas saarlasest investor Raivo Hein.

Veresoonkond täidab inimese kehas väga tähtsat rolli. Arterites ja veenides liigub veri, mis kannab hemoglobiiniga hapniku keha erinevatesse osadesse. Kohalik kapillaarveresoonestik viib väärt kauba ukse taha ja hiljem ka jäägid sealt minema. Masinavärk töötab õlitatult, inimkeha toimib. Kui juhtub, et õnnetuse või haiguse järel verevarustus katkeb, siis on jama majas. Toidunäljas kehaosa annab sellest kiiresti märku (“jalg on surnud”), kui see aga ei aita, siis hakkab toimuma kärbumine, mis lõpeb alati väga halvasti.

Taristuobjektid täidavad riigis samasugust rolli. Mööda raudteid, teid ja sildu liiguvad autod ja rongid, mis veavad kaupu ja inimesi riigi erinevatesse osadesse. Sealt liiguvad need omakorda mööda kohalikku liiklusvõrgustikku lõpptarbijateni. Kui liikumine katkeb või on pikema aja jooksul häiritud, pidurdub piirkonna areng ning lõpuks lahkub elu sellest hüljatud kohast.

Veresoontekirurgia on kallis

Maanteede, raudteede ja sildade ehitamine on võrreldamatult kallim ja keerulisem kui kontorihoone või kaubanduskeskuse rajamine. Näeme Tallinnaski, kuidas Ülemiste liiklussõlme ehitamine kestis aastaid, sama toimub Rocca-al-Mare uue ristmikuga.

Keskmise neljarealise kiirtee ühe kilomeetri ehitamine maksab koos maanteesildadega umbes 5–7 miljonit eurot. Sildade puhul maksab lihtne kaherealine konsoolsild 50 miljonit eurot kilomeeter.

Korrutame need arvud Kose ja Tartu vahelise kaugusega või siis Muhu ja mandri vahelise distantsiga ja saame summad, mis kokku moodustavad riigieelarvest 15–20%. Selge, et ilma abita riik seda teha ei suuda.

Selle vastu on aga rohtu. Esimene võimalus on riigi võlakirjad. Riik emiteerib pikaajalise võlapaberi, mille ostavad kokku investorid. Saadud raha eest ehitatakse vajalik taristuobjekt. Võlakirjadega saab omakorda kaubelda ka börsil.

Eesti jäärapäisus selle skeemi vältimisel on hämmastav. Ostame ise samal ajal keskpanga tasemel kokku teiste Euroopa riikide kohustusi ja investeerime kaudselt neisse riikidesse. Aga jumala eest, mitte oma riiki!

On ka teine võimalus. See on PPP, mis tähendab era- ja avaliku sektori koostööd. Neid vorme on mitmeid. PPP puhul saab eraettevõte riigilt õiguse ehitada ja/või opereerida riiklikult tähtsaid ja riigile kuuluvaid õigusi – maavarasid, teid, sildasid jne. BOT- (ehita – opereeri – anna tagasi) skeemid on kõige levinumad.

Sellisel juhul annab riik ettevõtjale välja kontsessiooni ehitada ja hiljem opereerida suuri taristuobjekte. Ettevõtja leiab rahastuse, ehitab valmis ja korjab tasusid, et maksta pangalaene ja teenida ka kasumit. Kontsessiooniperioodi lõpus (tavaliselt 50 aastat) antakse objekt riigile, kes võtab ise kõik kohustused üle.

Veel on olemas BTO (ehita – anna üle – opereeri), BOOT (ehita – oma – opereeri – anna tagasi), BOO (ehita – oma – opereeri). Neist variantidest on veel omakorda alamkategooriaid. Suurbritannias on viimasel ajal levinud skeem DBFO (projekteeri – ehita – finantseeri – opereeri). See skeem on eriti efektiivne. Ettevõtja ja riik sõlmivad kontsessioonilepingu, millega erategija võtab kohustuse rajada ja opereerida näiteks maanteed puhtalt erarahastuse toel. Samal ajal jääb loodav objekt riigi omandusse kohe algusest peale.

Vastutasuks garanteerib riik ettevõtja võetud laenud ja kohustused, mis võimaldab saada eriti odavat finantseerimist. Pärast tee valmimist jätkab ettevõtja ka tee opereerimisega.

Teeme otsuseid 100 aastaks

Erinevus BOT-i ja DBFO vahel seisneb selles, et kui BOT-i puhul korjab ettevõtja tee kasutamise eest tasusid, siis DBFO puhul on sõit tasuta. Kust tuleb sellisel juhul majanduslik mõte ettevõtjale? Riik tasub varjuna taustal kõik ületustasud, mis tähendab, et kaudselt on kogu objekt ikkagi maksumaksja õlul.

Vahepealne variant on, kus tee tasusid võetakse niipalju, et kulud katta ja ettevõtmine nullis oleks. Selle juures maksab aga riik ettevõtjale kogu vajaliku krempli ehitamise ja opereerimise eest kokkulepitud tasu.

Riigi 100. sünnipäeva aastal võiks valitsus julguse kokku võtta ja teha nelja-aastasest valimistsüklist kaugemale tulevikku vaatavaid otsuseid. Heas korras veresoonkond aitab riigil elada ja areneda vähemalt järgmised sada aastat.

Olgu selle toimimiseks vajalik saarte püsiühendus, Tallinna–Tartu maantee või ida-lääne-suunaline tunnel Tallinna all, mis leevendaks haiget liiklusolukorda pealinnas.

Loe lugu SIIT.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 648 korda, sh täna 1)