ÜHE TAMME PILDID

Saare- ja Muhumaa on läbi aegade olnud kunstnikele ja fotograafidele inspiratsiooniallikaks nii oma kordumatu looduse kui ka sama kordumatute inimeste poolest. Üks populaarne “modell” kasvas veel kümmekond aastat tagasi Muhus endistel Võlla mõisa maadel. Võlla ohvritamm jäi silma juba Eesti fotograafia teerajajaks ja filmipioneeriks nimetatud Johannes Pääsukesele. Tema 1913. aastal tehtud ülesvõte (“Püha tamm Võlla mõisa põllul”) mõisa põllul kesk viljahakke kasvavast jändrikust puust tegi ohvritamme ka laiemalt tuntuks.

Johannes Pääsuke “Püha tamm Võlla mõisa põllul.”
http://muhu.rehepapp.com

Tamm oli väidetavalt ajaloolise hiie viimane puu. Vanarahvas on kõnelenud, et Võlla tamm oli pärit muistsest iseseisvuse ajast ja oli ümbruskonna tähtsaim pühapaik. Puu alla viidi jumalatele ande ja seal palvetati. Varem olnud puu all ka suurem kivi. Rahvapärimuse järgi poos mõis kunagi hiiepuul isepäiseid muhulasi. Küllap arvati, et just nõnda saab loodususulist põlisrahvast kõige enam alandada.

Vanaaegne Ohvri tamm. Pildistatud enne 1940. a.
SAAREMAA
MUUSEUM

Hiiepuuna võeti tamm kaitse alla juba 1920.–1930. aastatel. Nõukogude ajal oli see Saare maakonna ainus muinsuskaitsealune püha puu, mis võeti lisaks ka looduskaitse alla. Kultuurimälestiseks tunnistati tamm 1997 kultuuriministri 1. septembri määrusega nr 59. Esimene suurem haru murdus puul 1919. aastal. Ometi pidas juba nõukogude ajal kuivanud puu veel vapralt vastu, kuni ööl vastu 1. jaanuari 2008 torm ta lõplikult maha murdis.

Kaht väga erineva kunstniku kaht nii erinevat tööd saame täna lugejatele tutvustada.


GRAAFIK LEILI RUUS VOLL
sai kunstihariduse Tartu riiklikus kunstiinstituudis, keskendudes esialgu maaliõpingutele peamiselt pallaslaste Albert Kesneri ja Johannes Saali käe all, hiljem graafikale Agu Peerna ja Ado Vabbe juhendamisel. Lõputöö tegi ta Tallinnas Eesti riiklikus kunstiinstituudis Günther Reindorffi juhendamisel. Leili Ruus Voll on kunstiühingu Pallas liige.

Leili Ruus Voll “Võlla tamm Muhus”, linool 1961.
TÕNIS KIPPERI ERAKOGU

FRIEDRICH JÜRGENSON

sündis 8. veebruaril 1903 Odessas saksastunud eestlaste peres. Õppis Odessa kunstiakadeemias maalimist ja konservatooriumis muusikat. 1925 opteerus perekond Eestisse. Asunud elama Tartusse, tegutses ta algul kunstnikuna, kuid otsustas siis laulmise kasuks, mida õppis Tartu kõrgemas muusikakoolis.

1930 sõitis Jürgenson end täiendama Berliini, sealt edasi Itaaliasse ja Palestiinasse. 1940 laulis ta Estonias peaosa
“Rigolettos” ja 1941 toimus Estonia kontserdisaalis tema soolokontsert.

Lauljana siiski läbi löömata, pühendus Jürgenson taas kunstile. 1942. aasta märtsist juunini avaldati Revaler Zeitungis Jürgensoni arhitektuurimälestisi kajastav artikliteseeria koos illustratsioonidega ning 1942 septembris oli Tallinnas hotelli Palace ruumides tema pastellide ja akvarellide ning postkaardikomplekti näitusmüük.

1943 põgenes Jürgenson Rootsi. 1949 siirdus edasi Itaaliasse, kus oli endiselt mitmekülgne: töötas Vatikanis arheoloogilistel väljakaevamistel, tegeles filmikunsti ja parapsühholoogiaga. Paavst Pius XII, kes oli Jürgensoni töid näinud, tegi pakkumise, et kunstnik teda portreteeriks. Koostöö tulemusel valmis neli maali. 1969. aastal andis paavst ­Paulus VI talle Gregoriuse ordeni, ühtlasi sai Jürgenson taas paavsti maalida.

Friedrich Jürgenson “Heilige Eiche von Wölla im Kirchspiel Moon”. Töö pärineb ühest 1942.–43. aastal Tallinnas trükitud ja Walter Schneider-Römheldi väljaantud kolmest Jürgensoni joonistuste reproduktsioonide mapist (“Bilder aus Estland”).
TÕNIS KIPPERI ERAKOGU

Kasutatud allikad: allee.ee, Villu Päärt  “Mees, kes jahtis hääli teispoolsusest” EE, 7. oktoober 2015

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 268 korda, sh täna 1)