Koolikiusu ei tohi eirata (18)

Eilses Saarte Hääles kirjutasime, et Kuressaare politseijaoskond on algatanud kolm kriminaalmenetlust vägivallategude uurimiseks Saaremaa koolides. Vaatamata sellele, et koolikiusamisest räägitakse palju ja üha rohkem, ei paista kiusamine vähenevat. Saarte Hääle veebiküsitluse andmeil on kiusatava rollis olnud koguni üle poole vastanuist. Miks kipub olema nii, et kiusamisest pääsemiseks peab kooli vahetama ohver, kiusaja jääb aga kooli edasi?

Raili Nõgu,
Tornimäe põhikooli direktor:

Kiusamine on väga tõsine teema. Reageerida tuleb kohe, kui märgatakse. Üldjuhul on aga vaimse vägivalla tuvastamine keerulisem. Ohver ei räägi sellest. Kiusaja ammugi mitte. Suures kollektiivis võib endassetõmbunud vaikne kurvameelne õpilane jääda oma murega märkamatuks.

Probleem süveneb ja olukorrast pääsemiseks soovib keskkonda vahetada see osapool, kellel on raske ja ebameeldiv. Kiusaja ennast koolis kehvasti ei tunne. Sageli ei ole kiusajaid vaid üks, kambakesi mõeldakse, mida teha, mida öelda. Tundub ju naljakas näha, kuidas teine reageerib, mõtlemata tegelikult tekkinud olukorrale ja sellele, et asi on naljast ikka päris kaugel.

Kui kool on avastanud kiusamisjuhtumi ja näeb probleemi lahendust vaid osapoolte lahutamises läbi koolivahetuse, siis on mul seda keeruline kommenteerida. Ma ei tea, et oleks üldine tava ümarlaudade kohtumistel soovitada kooli vahetada ohvril. Pigem on ehk vastupidi.

Väikese maakoolina oleme vastu võtnud naaberkoolist tulnud õpilasi, kellel on soovitatud kooli vahetada. Sest nad on olnud liiga lärmaka ja mitterahuldava käitumisega. Hakkavad käituma, keskkond mõjutab. Ilmselgelt ei ole need kooli vahetanud noored olnud ohvrid.

Muidugi on väga kurb, kui kooli vahetatakse hariduslike erivajadustega õpilase käitumise pärast, kuid see ei ole kiusamine. See on teine teema. Samas samuti oluline.

Kiusamise puhul on ääretult tähtis ennetustöö. Suur roll on siin kodul, lasteaial, koolil. Teadmine, et me kõik oleme erinevad ja suhtume ühtmoodi austusega kõikidesse kaaskodanikesse, olenemata vaimsetest või füüsilistest eripäradest.

Angela Nairis,
lapsevanem:

Suheldes erinevate lastevanematega ja lastega, on mulle selgeks saanud, et meie koolides on nii lastevahelist kiusamist kui ka pedagoogilist ehk õpetajate poolset. Koolid suhtuvad teemasse kindlasti erinevalt, aga avalikult seda probleemi väga tihti eitatakse. Et “meie koolis on kõik korras”, väikesi nagistamisi on, aga mitte midagi märkimisväärset. Ka lapsed ja vanemad ei soovi enamasti avalikult rääkimist, hirm olukorra hullemaks tegemise ees on suur. Või on lihtsalt kogukond liiga väike, toimub näpuga näitamine vms. Koolikiusamist on alati keeruline lahendada, veelgi raskem aga pedagoogilist kiusamist.

Koolikiusamise lahendamine on lapsevanema ja kooli koostöös minu arvates alati võimalik. Olen kokku puutunud väga mitmel juhul ka teemaga, kus lapsevanem ütleb, et nad lahendasid probleemi isiklikult: kiusatava vanemad ähvardasid kiusajat isiklikult, et “kui veel teed, siis…” Mina sellist lahendamist ei poolda. Usun siiski, et kooli ja lapsevanemate koostöös on võimalik asju ka rahulikumas stiilis lahendada, ent vaid juhul, kui seda püütakse ühiselt teha juba pärast esimesi kiusamis­ilminguid.

Koostöös, vajadusel spetsialiste kaasates oleks võimalik lahendada tekkinud olukord nii, et kumbki, ei kiusatav ega kiusaja ei pea kooli ega klassi vahetama. Kõige hullem on aga, kui midagi ette ei võeta ja kiusatav vahetab kooli (või mis veel hullem, lapsel tekivad suitsiidsed mõtted) – sellist lahendust ei pea ma kindlasti normaalseks. Esiteks on nii saanud karistada kiusatav, mitte kiusaja (see on ju kiusaja võit), teiseks võtab kiusaja ette järgmise ohvri.

Iga lahendus koolis algab sellest, et tunnistatakse probleemi ning püütakse koos, spetsialiste ja vanemaid kaasates, lahenduseni jõuda. Mina isiklikult usun, et tuleb jõuda põhjusteni, miks keegi kedagi kiusab (ka pedagoogilise kiusamise puhul). Siis on alati võimalik leida positiivne lahendus. See on aga suur töö. Kiusamist ei tohi eitada.

Meelis Juhandi,
Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem:

Politsei poole pöörduvad nii kooliõpetajad kui ka sotsiaalpedagoogid. Kui koolis on toimunud kiusamise juhtum ja õpetaja teab sellest, siis tavaliselt on selle klassi klassijuhataja kutsunud politsei kooli ja palunud lastele loengut kiusamise teemal. Loengutes räägime sellest, kes on kiusa­ja, mis võivad olla kiusamise põhjused, keda kiusatakse ja millised võivad olla kiusamise tagajärjed nii kiusajale kui ka kiusatavale. Samuti oleme konflikte lahendanud konkreetsete juhtumitega seoses. Sellisel juhul oleme suhelnud mõlema osapoolega ja nende laste vanematega.

On juhtunud ka, et lapsevanem pöördub oma murega politseisse ja uurib, kuidas oleks lapsel võimalik koolis tekkinud konflikti lahendada. Lapsevanemad üldjuhul ei soovi, et keegi karistada saaks, vaid et kiusamine lõpeks.

Mõningatel juhtumitel oleme alustanud ka menetlust, kuid meie eesmärk ei ole karistamine, vaid pigem probleemi lahendamine vestlemise ja suunamise teel nii, et laps oleks tulevikus ise motiveeritud teistmoodi käituma. Kiusajal võib endal olla mõni mure või probleem, millega peavad koostöös tegelema nii perekond, kool kui ka lastekaitse. Koolikiusamise lahendamine peabki toimuma erinevate osapoolte koostöös. Probleemi lahendamisele saavad tegelikult kaasa aidata ka kõik teised õpilased, kes kiusamist pealt näevad, rääkides sellest mõnele täiskasvanule.

Oluline on veel välja tuua, et me kõik peaksime enda ümber olevate inimestega toimuvat rohkem märkama. Koolikiusamise puhul on oluline selle võimalikult varases staadiumis äratundmine. Tihti peetakse konfliktseid olukordi lihtsalt mänguks ja loodetakse, et need lahenevad iseenesest või et lapsed kasvavad sellest välja. Lapsed ei pruugi aga kiusamise algstaadiumis ise aru saadagi, et tegemist on kiusamisega ja sellepärast on siin oluline täiskasvanute poolne märkamine. Paraku juhtub tihti, et sekkutakse alles siis, kui laps on juba tõsiselt hädas ja ise olukorra lahendamisega enam hakkama ei saa.

Lastekaitseseadusest lähtuvalt peab meist igaüks, kes saab teada abivajavast lapsest, andma sellest teada lastekaitse- või sotsiaaltöötajale, kes omakorda peab viivitamatult hindama selle lapse abivajadust ja otsustama, kuidas teda aidata. Politsei on meie maakonnas käivitanud mitmeid piirkondlikke koostöövõrgustikke, kuhu kuuluvad kooli, lasteaia, noortekeskuse, valla ja politsei esindajad. Nende võrgustike liikmed saavad regulaarselt kokku ja otsivad piirkonnas ilmnenud muredele ja probleemidele lahendusi.

Kaja Puck,
Kuressaare gümnaasiumi psühholoog:

Tean juhtumeid, kus KG-sse on tulnud õpilasi, keda on eelmises koolis kiusatud. Seda aga, et keegi oleks meie koolist ära läinud, kuna teda siin kiusati, mul kohe meelde ei tule. Aga neid võib olla.

Kiusamine on väga mitmekihiline probleem, millega tegelemisel rõhume sellele, et keskkonnavahetus iseenesest ei pruugi aidata. Laps võib ju ka uues koolis kiusatava rolli sattuda. Seepärast püüame julgustada neid, keda kiusatakse, ja muuta nende mõtteviisi, kes kiusavad.

Ning ega siis alati ole nii, et ohvrid on kogu aeg ohvrid. Vahel nad kiusavad ka ise.

Seepärast tegelemegi kiusamise vastu võitlemiseks kogu klassiga. Eesmärk on ju see, et nendest lastest ja noortest kasvaksid kenad inimesed. Selle nimel tuleb aga meil kõigil koos vaeva näha. Vahel on tulemus kiirem saabuma, vahel aga võtab koguni paar-kolm aastat. See ei ole ju nii lihtne, et nipsutad sõrmi ja inimene üleöö muutub.

Karistustel ma alati mõtet ei näe – inimene kannab karistuse ära ja käitub nii, nagu ennegi. Kui ainult karistustest aitaks, siis meil vanglaid ju ei oleks.

On ka neid õpilasi, kellele miski ei paista mõjuvat. Kool peab probleemide lahendamiseks tegema koostööd koduga, aga see on raske, kui vanemaid nende lapse käitumine ei huvita või kui nad toime ei tule. Siis ei anna üksnes koolipoolne töö tulemust.

Üldjuhul tuleb info selle kohta, kui kedagi on kiusatud või kiusatakse, välja. Kas asjast tuleb rääkima kiusatud laps ise, lapsevanem või mõni kiusamise tunnistajaks olnud õpilane. Kindlasti on aga neidki juhtumeid, mis on toimunud täiskasvanute eest varjatult ja mida me ei tea.

Klassikaline kiusamine on järjepidev tegevus ühe või mitme lapse suhtes. Meie õpilaste arvult suure kooli kohta on neid juhtumeid õnneks siiski vähe. Pigem tuleb õpilaste vahel ette pidevaid konflikte – kord ühtede, kord teiste vahel. Kuigi selliseid vastasseise kiputakse tihti koolikiusamiseks tituleerima, on suurem osa neist siiski pigem igapäevased konfliktid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 544 korda, sh täna 1)