Hoopis kiusajat kiusatakse? (14)

Eilses Saarte Hääles ilmunud küsitlus (“Koolikiusu ei tohi eirata”) on toonud lugejatelt omajagu vastukaja. Toome siin ära osa neist arvamusavaldustest.

• Neis kohtades, kus inimesed on mingite juhuslike näitajate (nt sünniaasta, amet, paragrahv) põhjal gruppi määratud, eksisteerib alati kiusamine. Millegi poolest nõrgem, targem, lollim, ilusam, rikkam, vaesem, inetum, teistsugune jääb ikka hammaste vahele. Mass ei salli eristujaid. Eristuja kas on tugev ja läheb oma teed või murdub – jääb haigeks või sulandub massi. Kes suudab selle (loodus)seaduse vastu tulemuslikult astuda, sellele kuuluvad kõik maailma rikkused pluss au ja kuulsus igavesti.

• Kiusamine ongi nii suureks probleemiks saanud seetõttu, et asju püütakse lahendada liiga pehmete meetoditega, kui üldse püütakse. Kiusatava lapse vanema profülaktiline vestlus kiusajaga on ainuke asi, mis toimib. Liiga karm? No siis laske oma lapsel ennast edasi õhtuti magama nutta!

• Kui kiusajate grupi eesotsas on kooli priimus, siis ei aita kiusamise vastu mitte miski. Keegi õpetajatest ei taha selle õpilasega ja tema vanematega tülli minna ega hakka probleemiga täie tõsidusega tegelema. Vaimne kiusamine peidetakse kõrge IQ-ga tegelase poolt väga osavalt kõigi võimalike tunnistajate eest ära.

Kiusatavat kutsutakse hüüdnimedega, kommenteeritakse tema välimust ja riietust, itsitatakse kambakesi tema poole vaadates ja sosistades, osatatakse teatud hääletooniga jne. Kõike tehakse nii, et seda näevad-kuulevad vaid need, kes on publikuks valitud. Tunnistajaid ei ole. Nii peetakse vanemat oma lapsega ainukesteks, kes on pahatahtlikud ja endast edukamaid mustata püüavad. Selliste juhtumite puhul ei aita muu, kui oodata karma kättemaksu. Igal oinal on oma mihklipäev. Kiusatav peab aga elama ülejäänud elu pärast aastatepikkust põhikoolis kiusamist, võideldes depressiooni ja madala enesehinnanguga.

• Kiusamise mõiste defineerimine sõltub paraku ka defineerijast. Kui lapselt nõutakse koolis käimist, oma õppeülesannete korralikku täitmist ning koolis ja ühiskonnas kehtivate käitumisnormide kohast käitumist, kuid kodus puuduvad igasugused reeglid, ongi ehk kõige lihtsam minna teise kooli just märtrirolli esitades ja tagakiusatut mängides. Edaspidi saab siis kiusajaks noore inimese tööandja, politsei jne.

• Olen seda meelt, et koolikiusamine saab toimuda seetõttu, et lastele on kõik lubatud, korda pole, austus teiste inimeste vastu puudub. Õpetaja jääb sellises olukorras nõrgaks, sest kui laps sõimab õpetaja kõige inetumate sõnadega läbi ja talle ei tehta midagi, millest me siis räägime! See asi läheb kogu aeg hullemaks ja varsti oleme päris õudses olukorras, kui lapsevanemad ei hakka oma kallitele lastele õpetama, kuidas käituda ja mis tähendab austus teiste inimeste vastu.

• Paraku tuleb ette ka seda, et õpilased ja lapsevanemad kiusavad pedagoogi – mis on suhteliselt sage olukord. Mu oma pereliige on õpetaja. Nädalas mitmel õhtul kella 19–22 ajal on tal pikad telefonikõned, kus ta peab seletama lastevanematele, kuidas koolisüsteem töötab, et hindeid pannakse töö ja teadmiste eest, ning pidevad vabandused, miks võsuke ei saanud jälle tööd teha ja teadmisi omandada, ei muuda seda tõika. Leian, et kodune kasvatus olgu ikka lastevanemate teha, mitte hilisõhtul seda õpetajatelt pealetükkivate telefonikõnede ja e-meilidega nõuda.

• Koolikiusamine oli, on ja jääb, sest kiusajad on tavaliselt väga edukad õppurid, sportlikud ja esinduslikud. Kool hoiab ja kaitseb neid. Kiusatakse aga neid, kes ei mahu kiusajate standarditesse, tavaliselt siis tagasihoidlikke, tihti ülekaalulisi ja raskesti seltsivaid noori. Ja klassijuhatajad ning koolipsühholoogid vaid imestavad, sest nende teada ei esine mingit kiusamist. Lõpuks käib kiusatav psühholoogide ja psühhiaatrite vahet, kannatab paanikahäire all ega suuda tavaeluga toime tulla, aga mis sest ikka, kiusajad lõpetavad peagi edukalt kooli ja nemad juba elus hätta ei jää.

• Edukatest õpilastest, kes teisi kiusavad, saavad tulevikus suured ülemused, kes oma salakavaluse abil liiguvad ühelt kõrgelt kohalt teisele. Ka edaspidi kiusavad nad endast alama positsiooniga inimesi.

• Koolikius on seegi, kui 21. sajandil on võimalik, et alaealine põhikooliõpilane puudub koolist, kuid hulgub ja korraldab nii tundide ajal kui ka öösiti sõpradele koosolemisi, sundides sõprade vanemaid ja koolis klassijuhatajaid pidevalt sellel teemal selgitustööd tegema. Katsu teismelisele selgitada, miks tema peaks korralikult tundides olema või õhtul kindlal ajal ööseks koju tulema, kui nende “lahe” sõber seda tegema ei pea. Kas see siis pole vägivald nende perede, koolis kehtiva kodukorra ja ühiskonna normide vastu? Kes on siin kiusatava rollis?


REPLIIK

Kooli käed jäävad lühikeseks

Viljar Aro,
Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor

Küsimuse, miks peab kiusamisest pääsemiseks kooli vahetama ohver, kui ära minna võiks hoopis kiusaja, vastus oleks: ei tea. Ehk on aga nii, et kes rohkem kannatab, see on rohkem aldis muutustele. Viimase viie aasta jooksul ehk meie kooli KiVa programmis osalemise perioodil on vist olnud üks selline minek. Probleem ise on olnud (nagu enamasti) keeruline. Lastevanematel on selliste olukordade korral põhiküsimuseks just see, et kes on kiusaja ja kes kiusatav.

Pole üldse ebatavaline, kui kiusaja vanem on kindel, et hoopis tema last selliste süüdistustega kiusatakse.

Siiski on ka kiusaja läinud… Enamasti ehk 99 protsendil juhtudest ei lähe aga keegi kuskile ja tasapisi probleemid lahenevad. See võtab aega – enamasti mõned kuud, aga teinekord ka aasta või natuke ülegi. Ka vanemaks saamine teeb oma töö. Koolil endal on siin seadusi järgides kahjuks üsna lühikesed käed…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 945 korda, sh täna 1)