ASJA LUGU: Sõja järel kaevikust leitud baromeeter ennustab ilma tänagi

Kui Tarmo Pihlap laulis “Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal”, siis võib tõdeda, et need sõnad on elust enesest. Legendaarse laulu sisu võib sümboolselt üle kanda Margus Müürile ja tema vanaisa baromeetrile.

ENNUSTAB ILMA: Nüüd on baromeeter Tallinnas elava lapselapse Margus Müüri koduseinal. “See baromeeter on selles mõttes väga hea, et sinna on peale märgitud, mis ilm tuleb,” räägib Margus.
Erakogu



Elupõlise Anseküla mehe Armin Aste koduseinal oli aastaid laevabaromeeter, mille ta leidis 13-aastasena, kui koos sõpradega pärast Sõrve säärest üleveerenud sõjavankri lahkumist mahajäetud kaevikutes ringi kolas. Mõõduriist kulus järgnevatel aastatel ilmaprognoose tehes marjaks ära, oli kodus aukohal ja elab praegugi oma kasulikku elu edasi.

Baromeetril on käsitsi keeratav seier ja mõõteosuti näitab, kas on oodata ilusat ilma, vihma või hoopis tormi. Kui klaasi pihta koputada, siis mõõteosuti liigub veidi ja näed kohe ära, kuhupoole ilm lähitundidel liigub. Margus meenutab, et kui suvel maal heina tehti, oli see nõukogude aja ilmaennustuste ebatäpsust arvestades sisuliselt kodune ilmajaam.

Perekonna reliikvia

Nagu poisikestel ikka on läbi erinevate aegade kombeks olnud, oli ka Armin Aste koos sõpradega uudishimulik ja ühiselt otsiti kõikvõimalikke seiklusi. 1944. aastal jõudis suur sõda Sõrve ning karmidest lahingutest jäi maha palju huvitavat ja põnevat. Nii läks ka Armin Aste kaevikutesse uurimisretkele ja kodu juurest õunapuuaeda kaevatud kaevikust leidiski ta tänaseks perekonna reliikviaks saanud laevabaromeetri.

“Me kolasime poistega kaevikutes niisama ja uurisime, mis seal näha on,” meenutab Armin Aste toonaseid aegu. “Mehed olid enda varjamiseks ja kaitseks augud kaevanud ning ühte-teist oli sinna ka maha jäänud. Ei meenu, et oleks peale baromeetri veel midagi huvitavat leidnud. Küll aga oli metsas sakslaste poolt mahajäetud erinevaid tööriistu, tõin koju hea kvaliteediga kruustangid ja mutrivõtmeid.”

NOOR MAJAKAVAHT: Armin Aste tegi elutöö Anseküla majakavahina. Foto on võetud Arminist tehtud dokumentaalfilmist “Sörulane”, mille lapselaps Margus aastaid tagasi koolitööna tegi.

Armini sõnul leidsid sõbrad kaevikutest ka muid asju, aga baromeetri vastu keegi millegipärast erilist huvi ei ilmutanud. “Keegi ei tahtnud sellist mittevajalikku risu saada, sest mis normaalne inimene pidi sellise asjandusega tegema,” muheleb ta. “Inimesed olid sõja eest ära viidud ja sellist prahti oli igal pool. Paremad asjad võtsid inimesed ja sõdurid ära, venelased tegid saagi enamasti viinarahaks. Selle baromeetri oli Saksa sõdur kusagilt kaasa võtnud, sest see oli nende kaevik.”

Nii pani Armin Aste esialgu kasutuna tundunud baromeetri lihtsalt kõrvale, kuid tasapisi muutus see ilma ennustamisel väga vajalikuks ning oli maal oma tööde ja tegemiste kavandamisel suureks abiks. “Panin selle seina peale, see on üsna täpne ja näitab ilma kolm päeva ette,” seletab Armin.

Margus Müür on Google’ist uurinud, kas sarnaseid baromeetreid kusagil mujal ka leidub. Antiigipoodides müüakse tema sõnul üsna sarnaseid, sama kuju ja ülesehitusega, kuid sihverplaadile veidi erinevas fondis kirjutatud tekstiga baromeetreid. Mõne juures on täpselt kirjas ka selle lugu. Selgub, et mõned neist on olnud kindlate sõjaväeüksuste omand, aga baromeetrid on olnud ka väga populaarne kingitus ohvitseridele.

Vana ära ei viska

“Sellegi baromeetri taha on märgitud number, mis on ilmselt seerianumber või siis tootmisaeg, mis on üsna kehvasti nähtav, sest tagaosa puit on kõvasti kriimustatud,” selgitab Margus Müür.

“Lisaks on sinna kirjatähtedega kraabitud raskesti loetav nimi või väeosa number. Igatahes on selliseid 30-ndatel toodetud laevabaromeetreid antikvariaatides leida oma kümmekond üle Euroopa.”

Margus lisab, et on suure ajaloohuvilisena püüdnud mõningaid asju äraviskamisest päästa. “Näiteks kohe pärast sõja lõppu vanaisa ostetud esimene fotoaparaat Moskva-5, mis on lõõtsaga ja töötab muide siiani,” märgib ta.

Samuti on ta koju toonud vanu raamatuid. “Eks selles mõttes oleme vanaisaga veidi sarnased, et ei kipu vanu asju nii kergekäeliselt ära viskama, eriti kui asjadel on põnev lugu kaasas,” selgitab Margus.

“Näiteks esimese vabariigi aegsed “Tegeliku aianduse ja mesinduse käsiraamatud” pole lihtsalt üliharuldased teatmeteosed, vaid need kuulusid vanaisa Siberisse küüditatud vennale, kes töötas Pätsi juures Oru lossi aednikuna, kui ma nüüd õigesti seda lugu mäletan. Nõukaajal selliseid raamatuid peideti, need polnud riiulitel väljas.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 627 korda, sh täna 1)