Kolme naise lood: mind on ahistatud! (24)

  • Ahistamine on tänapäeval kuum teema. Oktoobris 2017 vallandus #MeToo viite kasutamisest sotsiaalmeedias suisa ahistamisest teavitav kampaania. Pole ka Saaremaa erand.
  • Saarte Häälele olid nõus rääkima oma kokkupuudetest ahistamise väga erinevate viisidega kolm Saaremaa naist.
  • Tuntud jazzmuusik Maria Faust oli nõus rääkima oma nime all, teised kaks soovisid anonüümsust.
  • Kajastatud lood on juhtunud nii üsna kaua aega tagasi kui ka lähiminevikus.

MARIA FAUST: ma olen tugevam

Ahistamist on kogenud meist kõik. Meie maailmas on selline üldine sotsiaalne ülesehitus, et keegi on alati kellegi ahistaja/kiusaja, keegi on alati hierarhia tipus ja keegi selle lõpus. Nagu koerakari. Kiusamine ja ahistamine algab kodust. Jätkub koolides, töökohtades, riikides, religioonides. See on katkematu kett.

Seksuaalne ahistamine on vaid üks ahistamise vormidest. Usun, et 98% naismuusikutest on sellega kokku puutunud. Klassikaline ülemuse ja alluva puhul levinud ahistamisvorm on  paljudele tuttav, ole sa muusik või mitte. Mänedžerid, dirigendid, õppejõud, igat sorti korraldajad ning õhtu lõpuks võib isegi muidu soliidne autojuht sulle lihtsalt nagu muuseas käe püksi pista.

Korra olen kaotanud

Olen kõikide nimetatud tüüpidega kokku puutunud. Kaotanud olen ma vaid korra. Siis, kui mind vägistati. Ma olen ise osa sellest ahistamise ketist, kuna ma ei julgenud kunagi oma lugusid kellegagi jagada.

Kuid mulle ei tasu kaasa tunda. Ma ei taha raisata aega ja fookust, takerdudes millessegi, mis ei olnud minu süü. Kui naiseks olemine välja arvata.

Ma ei andesta, aga olen õppinud olema targem. Nüüd olen mina see, kes on tugevam, ja keeldun ahistamise ketti kättemaksuga pikendamast.

Siinkohal elukestva õppe raames soovitus kolleegidele: ära jää kunagi üksi sinu jaoks selgelt ohusignaali andvates olukordades! Oht tuleb ära tunda ja mitte kunagi ei tohi sellest mööda vaadata.  Elukutselisi ahistajaid ei tunne alati ära, aga suures osas on see siiski võimalik.

Mind on ahistatud sadu ja sadu kordi. Küll olin riietunud valesti, küll vaatasin kellelegi liiga pikalt silma. Ükskord toodi ettekäändeks, et mis sa tuled basseini trikoos ja siis veel imestad, et sulle näpp tagumikku topitakse. Aga just nii juhtus!

Kõige valusamat sorti ahistajad on naisšovinistid. Meie oma emad, vanaemad, kolleegid ja sõbrannad, kes tuletavad meile ikka ja jälle meelde, mis on kombekas ja mis mitte. Mul on rinnad ja mu vanaemal olid need olemas, aga erinevalt vanadest aegadest ja maailma muutudes arvan ma, et mul on vabadus teha oma tissidega, mida ma just soovin. Tahan, lõikan küljest, tahan suurendan ja kannan dekolteed. See ei tähenda labasust või kutset. See tähendab, et mul, nagu kõikidel teistel, on valikuvõimalus kujundada oma visiitkaarti – minu välimus on muide ka mu visiitkaart.

Miks ma pean seepärast tegelema mõne mehe kommentaariga, et naised ise käivad, “tissid püsti”? Vaesed mehed, neid ju ahistatakse iga päev. Nii palju on neid ahvatlevaid pepusid, jalgu ja tisse.  Samal käivad need rääkijad ise salaja piilumas. Selliseid on nähtud küll.

Nali naljaks. Nüüd tegelen ma sellist sorti ahistajatega, kes ilmuvad mulle ukse taha, istuvad “kogemata” restoranis kõrvallauda, saadavad endast pilte. Jälitajad-ahistajad. See käib mu elukutsega kaasas, seega kurta ei saa.

Kuigi ma ei ole enda arvates üldse mitte avaliku elu tegelane, jazzmuusik on meelelahutusmaailma vist kõige ebaseksikam amet, on mõnel vaimselt ebastabiilsel inimesel ikka mingi oma looke, mida nad siiralt usuvad ja kuhu sinulegi nikerdatakse roll. Siin aitab politsei.

Ühiskonnas on käimas oluline protsess. Naiste roll ja nende kingad on neile väikseks jäänud. Inimene kes ei saa #MeToo teemast aru, pole tavaliselt ise pidanud neid hõõruvaid kingi kandma. See, et sind ei ole ahistatud, ei tähenda, et mitte kedagi pole ahistatud. Ma saan sellest aru ja see on vajalik, kuid see ei ole päris mulle.

Ärgem olgem nõmedad

Ma tahan võidelda üleüldise ahistamise vastu. Selle vastiku ahistava süsteemi vastu, mis ahistab kõiki soost ja rahvusest olenemata. Me ahistame naisi, välismaalasi, lapsi ja varsti ilmselt ka tehisintelligentsi.

Minu fookus on muusika ja vaid kitsalt naiste õigustele tähelepanu pööramine on veidi puudulik. Ma ei soovi otsida süüdlasi, sest me kõik oleme süüdi. Kes meist ei oleks heast peast kellelegi väga halvasti öelnud? Mina olen ja ma kahetsen, aga sellest ei piisa. See pole ehk küll ahistamine, aga kui me tahame kaotada ahistamist, peame kaevuma sügavamale.

Püüdkem olla iga päev natuke vähem nõmedad!


VIKTORIA: täiesti ootamatult haaras üks tüüp mul tugevasti jalgevahelt kinni

Minu ahistamiskogemused algasid põhikoolis seoses õpetajaga, kes armastas tüdrukute riietusruumi koputamata siseneda ja seal jalutuskäigu korraldada. Kord olime pinginaabriga alasti duši all, kui ta ukse avas. Meie kehakatmise püüete peale nähvas ta, et “mis teil siin ikka vaadata on?”, ja lahkus.

Nilbe õpetaja

Teinekord seisis ta keset riietusruumi, hindas olukorda ja avastas siis, et mina olen endiselt vaid alussärgi väel. Seejärel seisis ta mu ette ja teatas: “Püsti tuleb tõusta, kui õpetajaga räägitakse!” Mingit rääkimist muidugi ei toimunud. Haarasin kiirelt mingid riided ja katsin oma palja alakeha nende riietega. Mu kõrval oli aga maast laeni peegel, ent katsin ma end ju vaid eestpoolt. Õppisin siis 6. või 7. klassis.

Enne kehalise tundi rivistati meid ikka üles. Sellega kaasnes pikem loeng. Tavaliselt teemal, et poisid on igavesed lõngused. Ükskord algas see hoopiski nii, et “teil on siin nii kenad tissis tüdrukud”. 

Need varaküpsed tissis tüdrukud pandi jenkatantsu ajal rivi etteotsa hüppama. Samuti meeldis õpetajale ikka puust ja punasest selgeks teha, kuidas korvpallis vastasega käituda ei tohi. See tähendas selja tagant ümbert kinnivõtmist ja käperdamist.

Tagumikule patsutamine hakkas klassivendade seas moodi minema 10. klassis. See tundus pigem nagu komplimendina. Hiljem diskodel hakkas see häirima ning päris palju virutasin käperdajale vastu kätt või hakkasin sõimama. Tekkis teadmine, et ma suudan enda eest ikka kenasti seista.

See teadmine kestis seni, kuni juba üle kolmekümnesena peol baariletist mööda jalutasin, et tualetti minna. Kõndisin, silmad maas, ja täiesti ootamatult haaras üks tüüp mul tugevasti jalgevahelt kinni. Mina tegin vaid mingi piiksatuse ja kangestusin hetkeks. Jõudsin märgata vaid kummalist tõika, et mehe teine käsi oli ühe naise ümber. Kuidagi sain vabaks ja tormasin paanikas tualetti. Istusin seal pool tundi, sest ma ei julgenud välja tulla.

Teist korda juhtus sama asi, kui mu peika sõber oma käe mulle ootamatult keset kontserti jalgevahele toppis. Mina seisin oma noormehe kõrval. Ma küll kergelt kohkusin, aga siis lasin end lihtsalt põlvist kiiresti alla ja tüüp sai vaid kurja pilgu.

Mehed ei peaks üldiselt oma parimaid sõpru oma veetlevate pruutide lähikonnas eriti usaldama, see on vähemalt minu kogemus. Selline olukord viib n-ö lõhkise küna ette. Kas nüüd rikkuda meeste sõprus ja rääkida või asi maha vaikida. Mina valisin vaikimise ja rääkisin tolle sõbraga ise, et see pole normaalne ega ka oodatud käitumine.

Alasti kantsler

Vahel on ahistamine suisa veider kogemus. Töötasin ühes ministeeriumis ja talve- või suvepäevadel läksin sauna. Oli naistesaun ja seega loomulikult alasti. Äkitselt astus uksest sisse ihualasti kantsler. Olin üpris hämmingus, sest sauna eesruumis ma teda ei näinud. Võtsin asja rahulikult ega teinud välja. Kogu lugu muutus häirivaks aga siis, kui selgus, et tüüp ei kavatsegi lavale ronida, vaid seisab mu ees ja ajab minuga juttu. Kui laval istudes temaga rääkimiseks allapoole vaatasin, hakkas mulle alati silma midagi sealt veel altpoolt.  Ma ei ole kunagi varem mõelnud, et seda lugu võiks tööalaseks ahistamiseks nimetada, kuid tänaste lugude taustal võiks küll.

Üks ahistamise lugu on ka üsna äraspidine. Minu kunagine välismaalasest ülemus tundis, et õhtusöögil kippus üks eestlasest mees minuga käituma lubamatult ja ahistavalt. Püüdsin selgeks teha, et ma ei tundnud end ahistatult ning et Eestis on joviaalne käitumine ja kahemõttelised naljad tavapärased.

Mõni aasta tagasi oma siis juba endise juhiga kohvi juues kuulsin talt, et ta andiski loole ametliku käigu. Olin šokeeritud. Üks mees sai noomituse seetõttu, et teine mees arvas, et ta ahistas naisterahvast, kuigi naine ise nii ei tundnud.


REET: ahistamine ei ole vaid vägistamine. Miks hakkasin gaasiballooni kaasas kandma

Ma ei osanudki ahistamist niimoodi vaadata enne, kui #MeToo kampaania algas. Arvatakse, et ahistamine on siis, kui juba vägistamiseks läheb.

Olen oma lugudest õppinud, et inimesi ei tohi usaldada. Osa mehi tundub arvavat, et kui naine elab üksi ja ei ole suhtes, siis tal pole kaitsjat ja teda võib terroriseerida, nagu pähe tuleb. Inetu teguviis.

Kunagi tutvusin pealtnäha viisaka ja kena mehega. Tõi lilli, jutt oli arukas. Rääkis mind nii ära, et ma ta pärast kolmandat kohtingut miskipärast enda poole lubasin. Ei olnud tegu kohtinguga, vaid lihtsalt keset päeva “ma olen siinkandis, astuks korraks sinu poolt läbi” telefonikõnega.

Arvasin siiralt, et ajamegi juttu, võib-olla teeme mingi uue kohtinguplaani või tahab ta hoopis mind millegagi üllatada. Üsna ebameeldiv üllatus tabaski mind siis, kui uks oli sulgunud. Ilma pikema jututa läks tervitusmusi üle väga nõudlikuks suudluseks, käperdamiseks ja vastu seina surumiseks. Proovisin ei öelda, aga seda ei pandud millekski. Asi lõppes, kui ähvardasin, et hakkan kohe appi karjuma. Kortermaja trepikojas oleks see kohe kuulda olnud. Pärast seda polnud austajast õnneks enam kippu ega kõppu kuulda. Mina hakkasin aga käekotis gaasiballooni kandma.

Tööga seoses oli vaja kaupa tellida. Kui helistasin, võttis toru mulle tundmatu töötaja. Hääle järgi pensionieale lähenev mees. Tutvustasin end ja arutasime kauba võimaliku kohalejõudmise üle. Vanahärra toon muutus aina ebameeldivamaks ja ta kasutas mitmel korral minuga suhtlemiseks sõna “kullake”. Sellisel vastikul üleoleval ja irvitaval toonil. Pidin helistama veel ka teisel korral ja siis oli vestlus veel vastikum.

Kirjutasin firmasse ja kirjeldasin olukorda, misjärel vabandati. Vastikust ja räpasest tundest ma tookord üle ei saanud ja kaup jäigi tellimata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 110 korda, sh täna 1)