Põrsast kotis muhulased ostma ei kipu

Jaan Tamm

“Kuna Suure väina silla idee autorite poolne trassilahendus kipub praegust Kuivastu küla lausa poolitama ning selle teele jäävad maad on eravalduses, oleks silla-asja ajajatel päramine aeg enne teistkordset valitsusse minekut ka muhulastega kohtuda,” kirjutab muhulane Jaan Tamm, sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise kunagise töörühma liige.

Kui lugeda silla pooldajate sõnavõtte, siis on nende retoorika kahe kuu jooksul oluliselt muutunud. Alguses räägiti (“Ettevõtjad tahavad Saaremaa maailma viia,” SH 27.01), et projekti juures on suurimaks riskiks poliitiliste otsuste vastuvõtmine, doteerimine ja lubaduste pidamine. Üks aktiivsemaid silla­idee propageerijaid Raivo Hein esines koguni Saare maakonna elanike vaba liikumise kui inimeste ühe põhiõiguse eest võitlejana ning avaldas lootust, et vabariigi valitsus julgeb EV 100 juubeliaastal teha otsuse, mis siinsed inimesed liikuma laseks.

Tahtmata olla irooniline, tekib mul tahtmatult küsimus: kas oleme seni olnud vangid? Ning kas vabariigi valitsuse korraldusega mullu 27. veebruarist, millega lõpetati alates 2006. aasta 10. märtsist kümme aastat töötanud Asjatundjate komisjoni tegevus, määrati siinsed elanikud oma vangipõlve jätkama? Ju siis olid valitsusel selleks otsuseks omad põhjused, millest üks põhilisi võis olla uute laevade liinile tulek ning riigieelarveliste vahendite krooniline nappus.

Prioriteedid paigast ära?

On ju juba teist kümnendit pooleli Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamise hiigelprojekt, mille Tallinna-poolset otsa ja Mäo ristmikku tuleb juba remontida ning nende vahele jäävaid kehvalt ehitatud sildu uuendada. Ootamas on Eestit kaheks lõikav ja peamiselt vaid kaugliikluseks mõeldud Rail Baltic. Helsingi ja Tallinna vahelise tunneli ehitamiseks võistlevad koguni kaks projekti. Kõigi kolme nimetatud projekti puhul on meie klimaatiliste tingimuste ja amortisatsiooni tõttu tegemist ka pärast ekspluatatsiooni andmist üha suuremaid hoolduskulusid nõudvate rajatistega.

Näinud ERR-i saadete “Suud puhtaks” ja “Pealtnägija” vahendusel, kuidas suurprojektidega (näiteks EST-FOR) seotud asjade otsustamine Eestis vastavalt ärimeeste soovidele käib, siis ei ole ka siin täit kindlust, et valitsus oma aastatagust otsust ei võiks muuta ning siia nimekirja ka Suure väina silla lisab. Et nii võib ka toimuda, andis märku majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni repliik Vikerraadio 21. märtsi keskpäevastes uudistes, kus minister mainis, et lähiajal tullakse sillaprobleemi juurde tagasi valitsuse tasandil.

Tegelikult ju mingit probleemi ei ole ning püsiühenduse seisukohalt on mandrile pääsemise küsimus pärast uute, kuigi skandaalsete parvlaevade tulekut Virtsu ja Kuivastu vahelisele liinile lahendatud. Ehk sellega ongi jõutud sama tulemuseni, mille pakkus välja juba mainitud Asjatundjate komisjon oma 2012. aasta lõpparuandes. Seal nähti silda küll ühe võimalusena juhul, kui praamiliiklust ei suudeta mingil põhjusel korralikult käigus hoida. Nagu elu on Väinamere madalate veetasemete puhul näidanud, oleks sellist lahendust vaja hoopis mandri ja Hiiumaa vahelise ühenduse normaalseks funktsioneerimiseks. Kui valitsus otsustab siiski oma eelmise aasta korraldusega lõpetatud sillaehituse kava reanimeerida, annab see märku sellest, et meie riigis (eriti Saaremaa osas) on prioriteedid paigast ära.

Päramine aeg kohtuda

Samas kui sillaprojekti toetavad ärimehed jutlustavad inimõigusena käsitletavast liikumisvabadusest, millega pidi kaasnema oluline tootmise kasv maakonnas, pole riik seni midagi tei­nud selleks, et tootmise kasvu eel­tingimus, 24/7/12 toimiv energia­ga varustatuse probleem poleks häiritud lugematute voolukatkestustega.

Elering on andnud küll lubaduse varustada Väikese väina lindude mõrtsukatena tuntud mastid ja nende vahelised liinid vastavate siltide ja seadmetega, samuti paigaldada üks merekaabel, ent ilmastikuoludest sõltumatut ja aastaringset varustatust tagavat teist kaablit tõrgub Elering paigaldamast. Seda siiski mööndusega, et paigaldaksid selle juhul, kui Saaremaa tarbijad nõustuvad selle ehitamise kinni maksma.

Ning seda nõuab Eesti riigile kuuluv firma, mille aastakasum oli 110 miljonit eurot!? Kust taoline kasum, mis ületab ka tarbitava elektri hinna, on tulnud? Eks ikka maksumaksjate ühisest taskust. Selle kasumi arvel võiks mõelda ka Väikese väina tammi – mis suviti on haisev häbiplekk – avade tegemisele.

Arvestades Heiki Hanso eksperimenti Tillunire puhastamisel, mis korjanduse abil kogutud raha eest tehti nädalaga, ei tohiks vajalike avade tegemine olla ületamatu takistus.

Sageli lõpeb ärimeeste diktaadile allumine, mille tulemusena võetakse valitsuse tasandil vastu otsuseid, selle projekti kõrbemisega. Samas ei taha keegi vastutust võtta, kulud kirjutatakse kahjumisse (ehk vähendatakse ettevõtete bilansilist väärtust), sageli lihtsalt “korstnasse”. Nii juhtus näiteks Eesti Energia hiigelprojektidega USA-s ja Jordaanias ning Estonian Airiga. Saaremaal on selliseks näiteks, kus riik ei oska enda rajatuga midagi kasumlikku korda saata, 2006. aastal võidupüha paraadiga avatud süvasadam.

Tulles tagasi Suure väina püsiühenduse juurde – sarnaselt Tartu linna ja Est-Fori juhtumiga on ka Muhu elanikud olnud viimased, kes sillaplaanist ajakirjanduse vahendusel kuulda said. Ei saa ju lugeda muhulaste teavitamiseks veebruari algul Orissaares toimunud kohtumist, kus telepildi põhjal otsustades osales vaid kaks muhulast.

Kuna ka idee autorite poolne trassilahendus (sild jõuab Muhusse praegusest Kuivastu sadamast põhja pool) kipub praegust Kuivastu küla lausa poolitama ning selle teele jäävad maad on eravalduses, siis oleks silla-asja ajajatel päramine aeg enne teistkordset valitsusse minekut ka muhulastega kohtuda. Eriti arvestades asjaolu, et idee uuesti algatanud ärimeeste grupp loodab oma äri­idee realiseerimisel kaasata ühel võimalusel garandina ka riiki (vt “Transport on riigi vereringe”, SH 20.03). Aga põrsast kotis on muhulastel raske osta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 717 korda, sh täna 1)