Sigade kastreerimise keeld võib kaasa tuua sigalate sulgemise laine (13)

Ligemale kolmandik Eesti seakasvatajatest on valmis oma tegevuse lõpetama, kui Euroopa Liit peaks loomade heaolu parandamiseks keelustama kultide kirurgilise kastreerimise.

KVALITEET LOEB: Margus Õunpuu sõnul peletab ebameeldiv kõrval­maitse tarbijad sea­lihast eemale.
Sander Ilvest



Just sellise tulemuse andis Eesti maaülikooli teadlaste uuringu “Sigade kirurgilise kastreerimise alternatiivide rakendamise majanduslik mõju” raames läbi viidud küsitlus, milles osales 22 seakasvatusettevõtet. 29% vastanutest kinnitas, et nad lõpetaksid kirurgilise kastreerimise keelustamise korral seakasvatusega tegelemise.

Valjala söödatehase gruppi kuuluvate sigalate tegevjuhi Margus Õunpuu sõnul tahab Euroopa sigade kirurgilise kastreerimise ära lõpetada, kuid seakasvatajatele tähendab see praegu mitut vastamata küsimust. Kastreerimata sigade lihale omase kuldilõhna tõttu ei meeldi see tarbijatele, mistõttu ei riski lihatööstused kuldilõhnaga liha toorainena kasutada ning pole nõus seda seakasvatajalt ostma. “Paraku nad ei taha seda, nad ei riski selle lihaga,” kinnitas Õunpuu.

Margus Õunpuu jättis ütlemata, mida teevad Valjala söödatehase grupi sigalad kastreerimise keelu korral. “Kastreerimiskeeld võiks kõne alla tulla ainult sel juhul, kui lihatööstused sellega nõus on ja meie toodangut vastu võtavad,” sõnas Õunpuu. Praegu pakub Saaremaa sealihatootja ainult kvaliteetset liha, kuldimaitsega toodang tooks ettevõttele väga kõva tagasilöögi, lisas ta.

Ebameeldiv kuldihais ja -maitse tekivad lihale looma suguküpseks saamisel, kui kuldi munandites tekkiva hormooni tagajärjel kandub lihale uriinilõhna laadne lõhn ja käärsoolest roojalõhn, mis tugevneb liha kuumutamisel. Ebameeldiva lõhna ärahoidmiseks kastreeritakse enamik kultpõrsaid esimesel nädalal. Kastreerimisega kaasnev stress ja valu on pannud loomakaitsjaid nõudma selle keelustamist.

Puudulikud alternatiivid

Euroopa suurima põllumajanduse esindusorganisatsiooni COPA-COGECA sealiha töögrupi kohtumise memost võib lugeda, et pikemat aega arutusel olnud võimalus keelustada kastreerimine alates 2018. aastast, on leidnud riikidelt palju vastuargumente, mistõttu lükati küsimus Saksamaa ettepanekul edasi 2019. aastasse. Vastuseta küsimused on järgmised: seni ei ole selge, kuidas mõjutab kastreerimata sigade lihast toodang tarbija harjumusi, milliseks kujuneb tegelikult sellise liha omahind ja kes selle hinnatõusu tootjale kompenseerib. Eriti Ida-Euroopa ei näe alternatiivi kastreerimisele, sest tarbija harjumusi pole võimalik nii kiiresti muuta. Kastreerimisest loobumine ei ole mõeldav ka maades, kus on traditsiooniliselt oluline kasvatada sigu võimalikult suurde tapakaalu (140 kg ja rohkem) konkreetsete toodete tarvis (spetsiaalsed singid Itaalias). Tapakaalu suurendamise eesmärgil on hakatud näiteks Portugalis, kus kulte vahepeal ei kastreeritud, neid uuesti kastreerima.

Eesti maaülikooli teadlaste läbiviidud kastreerimisteemaline uuring peab kõige lihtsamaks mooduseks kuldilõhnast hoidumiseks sigade veristamist enne puberteediiga. Seda praktiseeritakse juba mitmetes riikides, nagu näiteks Austraalias, Inglismaal ja Iirimaal.

Margus Õunpuu sõnul pole noore kuldi lihaks tegemine majanduslikult kasulik. “Tänapäeval loevad kõik raha ja majanduslikult on meile – nii kombinaadile kui ka seakasvatajale – kõige kasulikum tappa siga 120 kilo juures,” ütles Õunpuu. Üks uuringus küsitletud Eesti seakasvataja kinnitas aga, et spetsiifiline kuldimaitse ja -lõhn on juba tunda isegi alla 40-kilostel kesikutel.

Palju kõneainet pakub alternatiivina kultide keemiline kastreerimine (immunokastreerimine) hormonaalse preparaadiga (IMPROVAC), mida maailmas mitmel pool juba tehakse. Margus Õunpuu sõnul pole keemia puhul tulemus alati 100 protsenti tagatud ja selgusetu on sellise meetodi ohutus liha kvaliteedile.

Eestis keemilist kastreerimist katsetanud Eesti seakasvatusettevõtte esindaja sõnul on loomade süstimine töömahukas ja tekitab loomadele tõsist stressi, sest neid on vaja taga ajada. Kolmepäevase põrsa stress on kirurgilise kastreerimise korral väiksem kui suuremate loomade tagaajamisest tekkiv stress (loomad häälitsevad 1–1,5 tundi). Lisaks kaob aeglasemalt kasvanud sigadel preparaadi toime ära ja ettevõtte peab neid ikkagi kultidena realiseerima, sest munandite suurus on realiseerimise ajaks taastunud.

Veel üks alternatiivne võimalus kirurgilisele kastreerimisele on suguselekteeritud sperma kasutamine, mis tagab suurema tõenäosusega emaste põrsaste sündimise. Tänapäevaste tehnoloogiate abil on suguselekteeritud spermat kasutades võimalik saavutada kuni 99-protsendiline kindlus, et sünnivad soovitud soost järglased. Piirav tegur on aga suguselekteeritud sperma hind ja kättesaadavus, mille tõi puudusena välja ka Margus Õunpuu.

Kuldimaitset on võimalik vähendada erinevate söötmisstrateegiatega. Katsetatud on toore kartulitärklise, suhkrupeedi ja lupiini söötmist mõned nädalad enne tapmist. Kuldimaitset vähendab ka kuivatatud sigurijuurte söötmine.

Tarbija pelgab keemiat

Maaülikooli teadlased küsitlesid Eestis 252 inimest ja selgus, et enamik neist ei ole valmis ostma keemiliselt kastreeritud sigade liha. Samuti ei ole farmid ega tapamajad huvitatud selliste loomade kasvatamisest ega käitlemisest. Tarbijad ei usu preparaatide ohutust inimeste tervisele. Kui poodides müüdaks ainult keemiliselt kastreeritud kultide liha, lõpetaks 19,4% vastajatest sealiha tarbimise ja asendaks sealiha muu lihaga. Enamik vastajatest otsiksid sealiha saamiseks teisi võimalusi, ostaksid näiteks turult, talunikelt, mahetootjatelt, tuttavatelt seakasvatajatelt otse jne.

Samas viitab maaülikooli uuring, et kuldilõhnaga liha on ikkagi võimalik lihatööstuses kasutada. Parim meetod oli kuldilõhnaga liha segamine 10% ulatuses hakklihasse, vorstidesse ja kuivatatud singi sisse. Kuldimaitset aitab peita naturaalsuitsu ja vürtside kasutamine, kuid täielikult see kõrvalmaitseid varjata ei pruugi. Värske lihana kastreerimata kultide liha müüa ei saa.

Maaülikooli teadlased korraldasid ka tapamajade küsitluse, kus selgus, et enamik tapamajadest kuldilõhnaga liha vastu ei võta. Kaks kombinaati, kelle tapamahud olid kõige suuremad, kinnitasid, et võtavad vastu kastreerimata noorkulte. Üheteistkümnest vastajast vaid ühes tuvastati tapaliinil kuldilõhna. Kuldi­liha tööstusliku kasutuskohana märgiti kõige sagedamini suitsuvorste (62%). Ükski ettevõte ei olnud valmis tapale võtma keemiliselt kastreeritud kulte.

Margus Õunpuu sõnul ei riski lihatööstused nüüdsel ajal enam kuldimaitselise liha vorsti sisse panemisega. “Vanad tõusead läksid vanasti vorstiks, aga nüüd teeme neile eutanaasia ja saadame nad Vireeni,” ütles seakasvataja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 887 korda, sh täna 1)