EMO: 16 tundi pulss laes (1)

Kell on pool üheksa hommikul ja Saaremaa alles virgumas, aga Kuressaare haigla esimesel korrusel asuvas erakorralise meditsiini osakonna (EMO) valvetoas on doktor Mihkel Laidna juba pool tundi oma 24-tunnisest vahetusest mööda saatnud.

SILMAARST: Kui vaja, siis vaatab valvearst ka silmad üle.
RAUL VINNI



“Tervist,” hõikab helesinises vormis arst, ise samal ajal pisikest rasedustesti meenutavat tahvlikest uurides. Pere juurdekasvust see siiski kellelegi teada ei anna – uudised on hoopis kehvemat sorti. Tegu on nimelt gripitestiga.

“Gripp,” ütleb doktor Laidna justkui valjusti omaette rääkides, kui testrile on tekkinud esimene kriips tähe “B” kohale. Testitud patsient saab kohe kuulda sama.

“Võtame järgmise,” ütleb dr Laidna õde Riina Kaevandile. Ja koridorist tulevadki järgmised: üks kõhuvalu, üks angiin, ühed jalale tekkinud villid, üks naiste mure, veel üks kõhuvalu. Keda aitavad rohud, keda lihtsalt selgitav sõna ja mõni jäetakse jälgimisele.

Valvetoa tagumises ruumis on kolm kollaste kardinatega eraldatud voodikohta, samasse ruumi tuleb ka otseuks koridorist, kust punastes traksipükstes ja sama värvi jopes kiirabimeedikud aeg-ajalt järjekordse patsiendi voodiraamil sisse veeretavad. Sellistel eriti erakorralistel tulijatel on üldjuhul eelis nende ees, kes koridoris ootavad. Seda selgitavad ka värvilised kirjad seinal. Koridoris ootajad tavaliselt üldse ei näegi, kui keegi nurga taga olevast uksest jälle “vahele võetakse”.

Järjekord edeneb visalt ja ootel inimeste nimekiri arsti arvutis aina pikeneb. Arst, õde ja praktikant Markus Klein toimetavad valvetuppa jõudnud patsientidega. Kellelt tuleb verd võtta, kellele EKG-juhtmed külge panna, kellele rohtu anda…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 699 korda, sh täna 1)