Rõõmu jagamise pühad

Kellele on ülestõusmispühad eelkõige usupühad, millega tähistatakse Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist pärast ristilöömist. Kellele on see tore kodune püha, mil süüakse lihavõttetoite ja värvitakse kanamune. Tegime juttu nelja saarlasega, kes räägivad pühadest oma pilgu läbi.

Rene Reinsoo, EELK Kihelkonna, Kärla ja Mustjala koguduse õpetaja:

Eks jõulupühi ole meil ülestõusmispühadest kergem mõista. Rõõm selle üle, et üks tore lapsuke on ilma sündinud, on ju nii elulähedane. Oleme ise siia ilma sündinud. Paljud meist on lapsevanemad. Ka kannatuse ja surma temaatika puudutab meid igaüht. Lahkunuga hüvasti jättes tõdeme, et meiegi oleme surelikud.

Surnuist ülestõusmine on aga midagi sellist, mida me siin otseselt käega katsuda ei saa. Kui looduses ringi vaadata, siis suur ime on see, kui töntsakas kapsauss ringi roomab, lehti sööb, endale kõva kookoni valmistab ning kui õige aeg käes, väljub sealt täiesti uus olend – kerge tiibadega liblikas, kes saab lennata!

Õpetaja Toomas Paul on kirjutanud: “Nagu matemaatikas ei saa läbi ilma lõpmatuse mõisteta, nii ei jõuta ka iseenese mõistmises kuigi kaugele ilma Jumala mõisteta. Sest Jumala otsimine tähendab mõtlemist elu sügavusele, oma olemuse lättele.”

Jeesuse ülestõusmine surnuist muutis maailma. Selle läbi on ka meile antud uue elu tõotus. Samas tuleb igal inimesel langetada otsus – kas seda uskuda või mitte.

Apostel Paulus tõdeb: “Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.” (1.Tess.4,14).

Ülestõusmispühad kui vanimad kirikupühad on minu jaoks ääretult olulised. Et seda rõõmu teistega jagada, on Kihelkonna koguduses pühapäevakoolilapsed juba aastaid meisterdanud pühadekaarte. Ka tänavu läks teele 150 kaarti koguduseliikmetele, kel aastaid 75 ja rohkem. See on kaunis side põlvkondade vahel. Kaartidega liituvad ka head soovid ja palved.

Pühade eel oleme ikka ka mune värvinud ja võimalusel tulevad täisealiseks saanud lapsed kaugemalt koju. Eks oma aja võtavad ka pühade jumalateenistuse ettevalmistamised.

Suured kirikud on veel väga külmad, temperatuur 0 kraadi ringis, aga pange ennast soojemalt riidesse ja tere tulemast: Kihelkonnal kell 11, Kärlal kell 13 ja Mustjalas kell 15.

Reelika Rünk, lapsevanem ja lasteaiaõpetaja abi:

Ülestõusmispühad on mulle eelkõige perega koosolemise aeg – kõik maale vanaema juurde! Õe ja venna pered ka. Lapsi on meie peredel kokku kaheksa – kõik värvivad mune, ikka traditsiooniliselt sibulakoortega. Kindlasti teen ka kohupiimapashat. Kaunistame ko­du tibude ja murumättaga. Kirikus meie pere pühade ajal ei käi.

Kuna töötan lasteaia sõimerühmas, siis seal me väga põhjalikult pühadest ei räägi, aga kaunistame rühma pühade-teemaliselt ja räägime ka munade värvimisest. Meie rühma lapsed on ise nagu pisikesed tibud – toredad ja nunnud.

Triinu Sink, Saaremaa lasterikaste perede ühenduse esimees:

Algselt on lihavõtted olnud küll usupüha, kuid meie pere jaoks on see pigem tore kodune püha, hea võimalus lähedastega koos olla. Tuleme kokku ja veedame ühiselt aega. Olenemata sellest, et me lihavõtteid kuigi suurelt ei tähista, on meilgi omad traditsioonid. Üks neist munade värvimine ja “kõksimine”. Kanamunade värvimiseks kasutame traditsioonilist moodust – sibulakoori. Poes on küll saada ka igasugu tänapäevaseid vahendeid munade värvimiseks, kuid oleme siiski sibulakoorte juurde jäänud. Kui pühade ajaks on pajudel urvad – pajukiisud, toome värsked pajuoksad tuppa.

Nooremana oleme õega mänginud ka lihavõttejänku mängu: peidame šokolaadimunad ära, nagu oleks pühadejänku kohapeal käinud, ja hiljem saame kõik koos mune otsida.
Minu jaoks on lihavõtted vahva püha, mille ajalugu ja traditsioonid on väärt, et neid põlvest põlve edasi anda.

Ivo Linna, saarlasest muusik:

Olen lihavõttepühi tähistanud kogu elu ja teen seda ka tänavu. Kuna ma ei ole usklik inimene, siis kirikusse ma sel päeval ei lähe. Minu jaoks on ülestõusmispühad kogu elu olnud munadepühad. Meil olid oma kanade munad, nende värvimiseks kasutasime sibulakoori, elupuuoksakesi ja vanu riidevärve. Munad keerati marli või mingi riide sisse – pandi sibulakoori ja natuke värvi. Kuigi tänapäeval on igasugu värve ja lakke, on see vana meetod jäänud mulle kõige armsamaks. Munad mässin lihtsalt ajalehe sisse ja seon niidiga ümbert kinni.

Lapsena oli mul huvitav lugeda mõnest Eesti-aegsest ajakirjast – mida siis veel igal pool vedelemas oli –, et seal ja seal poes on müügil munalakki. Mis imeasi see munalakk on, ma ei teadnud, sest minu lapsepõlves, nõukogude ajal, seda muidugi saada polnud.

Mäletan, kuidas ootasin põnevusega, millised need munad pärast keetmist välja näevad. Siis tuli need võise vatitupsuga üle käia, et koor jääks kena läikiv. Muidugi käisime naabripoistega mune koksimas, et kelle muna kõige kauem vastu peab.

Lihavõtted on minu jaoks ikka olnud üks suuremaid kevade saabumise märke. Oleme meiegi ostnud koju pisikese murumättakese ja kaunistuseks pisikesi kollaseid lihavõttetibusid. Mõeldes oma lastele ja lastelastele, siis vähemalt paarkümmend muna värvime tänavu kindlasti. Mäletan kunagi lapsepõlves söödud pashat – äkki otsin kuskilt retsepti ja proovin järele, kuidas selle tegemine õnnestub.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 619 korda, sh täna 1)