VASTULAUSE: Looduslik immuunsus on liiga ränk hind (30)

Lembi Põder

“Vastutustundetu on tekitada vastasseisu ja usaldamatust meedikute ja patsientide vahel. Ja seda nii olulises punktis, kui seda on patsientide tervis ja haiguste ennetus,” kirjutab perearst Lembi Põder vastulauseks endise epidemioloogi Antonina Järviste kommentaarile “Massvaktsineerimist ei ole tarvis” (SH, 28.03).

Perearstina olen väga mures, kui arvamust avaldavad inimesed, kes ise ei pea tegelema oma sõnade tagajärgedega. Saan aru, et proua Järviste on kunagi töötanud epidemioloogina, seda nüüd enam mitte, igapäevast arstitööd ei ole ta aga kunagi pidanud tegema. Seetõttu on ilmselt raske panna end ka sellesse olukorda, kui pead reaalselt istuma haige lapse vastas, kelle vanemad on murest murtud. Ja olles teadlik, et ravimit sellele haigusele ei ole.

Meil kõigil lasub vastutus

Või kuidas saab lugeda kuiva statistikat ja öelda, et grippi suri “ainult” üks imik? Või et gripist on eriti ohustatud “ainult” hooldekodude patsiendid? Arsti huvi peaks olema ikka see, et tema patsiendid oleksid terved.

Inimesed on alati leidnud erinevaid võimalusi eksisteerimiseks. Võime elada üksikute erakutena metsas, väikeste kogukondadena kommuunides või siis suuremate hulkadena koos, moodustades suurema “karja”, mida nimetame ühiskonnaks. Ühiskonnas koos elades oleme kokku leppinud teatavad reeglid, mida järgides me saame koos toimida. Meil kõigil lasub vastutus nii enda kui ka kaasinimeste ees. Ja oma laste ees oleme me vastutavad, kui otsustame nad jätta vaktsineerimata.

Kõik tõesti ei haigestu kõikidesse haigustesse. Looduslik valik toimus ju ka katku ajal. Tugevamad jäid ellu. Niimoodi toimubki looduslik immuunsuse teke. Tänapäeval on see meie jaoks liiga ränk hind. Olen enam kui kindel, et seda hinda ei ole inimesed nõus maksma.

Õnneks ei ole meil terve põlvkond inimesi näinud lastehalvatust ja selle tüsistusi. Seetõttu ei tundu see ka enam kuigi hirmus haigus. Selle haiguse kohta ei saa öelda, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes seda on just põdenud. Samas oli 2013. aastal lastehalvatuse puhang Süürias (haigustüvi oli pärit Egiptusest). Samuti on viirus levinud Pakistanis ja Palestiinas. Inimesed reisivad ja liiguvad.

Õnneks ei ole meil ammu enam vaja olnud uuesti üle elada “Tõe ja õiguse” I osas kirjeldatud difteeriapuhangut. Viimati diagnoositi difteeriat Eestis 2001. aastal, suurem puhang oli 1996. aastal. 2016. aastal haigestus Belgias sellesse haigusse 3-aastane vaktsineerimata poiss, kes suri. Haiguse läbipõdemine kaitsvat immuunsust ei anna.

Haigused toodi reisidelt

Leetrite ja punetiste suhtes oleme aga veelgi enam ohustatud. Kuigi Maailma Terviseorganisatsioon on meid nimetanud riigiks, mis on oma pinnalt need haigused elimineerinud, registreeriti meil aastail 2014–2016 kuus haigusjuhtumit. Kõik need toodi sisse reisidelt. Ühtegi kohalikku puhangut pole olnud, ent jällegi – inimesed liiguvad ja reisivad. Ka need, kes oma lapsi ei vaktsineeri.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovituseks on 95-protsendiline vaktsineerimisega hõlmatus, et tagada kaitse ka neile lastele, keda mingil põhjusel (haigus, immuunpuudulikkus jne) ei ole saadud (tohtinud) vaktsineerida.

Paljude haiguste puhul piisab tõesti ka madalamast hõlmatuse protsendist kogukonnas, kuid seda juhul, kui mittevaktsineeritud ei moodusta liiga suuri omaette gruppe. Seni oleme pääsenud suurematest haigestumistest, sest mittevaktsineeritud lapsed ei ole ühe suure grupina ühes piirkonnas (lasteaias, koolis, linnaosas) koos. Olukord muutub, kui tekivad suuremad grupid.

Meil on tõesti vaktsineerimine vabatahtlik, sest demokraatlikus riigis loodetakse inimese vastutustundele ja haritusele, mis on ühiskonnas koos elamise aluseks. Seega peaks iga lapsevanem vastutama oma laste eest ja iga meedik oma väljaöeldud sõnade eest.

Arsti ülesanne on mitte kahjustada oma patsienti. Vaktsineerimist soovitades aitab arst oma patsiendil hoiduda halvimast. See ei anna 100-protsendilist garantiid, ent annab võimaluse, et haigust ei tulegi või et haigus põetakse läbi kergemal moel.

Ka arstide seas on paraku neid, kes pole end piisavalt immunoloogia ja vaktsineerimise osas koolitanud. Teadus areneb kiiresti ja seetõttu on ka meedikutele oluline pidev, elukestev õppimine. Seetõttu peavad meedikud, kes tegelevad vaktsineerimisega, end teatava regulaarsusega uuesti koolitama ja uuesti n-ö ka arvestusi andma.

Leian, et on täiesti vastutustundetu tekitada vastasseisu ja usaldamatust meedikute ja patsientide vahel. Ja seda nii olulises punktis, kui seda on patsientide tervis ja haiguste ennetus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 480 korda, sh täna 1)