Ettevõtjaks õppimine alaku juba 1. klassist (2)

“Ekslikult arvatakse, et uute Skype´ide ja Transferwise´ide sünniks piisab noortele IT õpetamisest,” kirjutab saarlane Martin Villig, Taxify kaasasutaja, aasta ettevõtja 2018. “Ei piisa, peale selle tuleb neis sütitada ka ärikirge.”

Olin veebruari alguses Riias tehnoloogiakonverentsil TechChill, kus kohtusid valitsusametnikud, investorid ning nii kogenud kui ka alustavad ettevõtjad Baltimaadest ja mujalt. Osalesin arutelus Balti riikide idufirmade ärikeskkonna ja kasvuvõimaluste üle. Mida peaksime tegema, et meie regioonist kasvaks ettevõtjaid, kellel oleks ambitsiooni minna maailma vallutama ja võime edukaid ettevõtteid üles ehitada?

Üks osaleja juhtis tähelepanu vajadusele ülikoolides ettevõtlusõpet laiendada. Mõttekäik oli arusaadav, aga minu esimene reaktsioon oli: miks peaksime alustama nii hilja? Miks mitte alustada ettevõtluse aluste tutvustamist juba 1. klassis või isegi lasteaias?

Teadmine, et kõik on võimalik

Mõni aasta tagasi lõi ülemaailmses meedias laineid Eesti ProgeTiigri programm, milles tegi sensatsiooni ettepanek anda programmeerimise alg­õpet juba algklassides. Tiigrihüppe Sihtasutus põhjendas programmi vajalikkust üha suureneva IT-tööjõu puudusega.

IT-hariduse populariseerimise ja koolinoorte inspireerimisega tegeleb praegu Eesti 2.0, mille kutsus ellu GrabCAD-i looja Hardi Meybaum. Eesti 2.0 on tuge saanud Eesti tehnoloogiaettevõtetelt ning viinud koolidesse 3D-printerid, bitcoin’i-sead­med ja elektroonilised ehitusklotsid, mis aitavad programmeerimise algtõdesid tutvustada.

TransferWise, Taxify, Pipe­drive ja loomulikult Skype – kõik need eestlastele tuntud rahvusvahelised edulood on ühelt poolt toetunud tehnoloogiateadmistele. Ent sama tähtis või tähtsamgi on olnud ettevõtte asutajate ambitsioon ja ettevõtluskogemus.

Taxify sai alguse, kui mu vend Markus kasutas kõigest 19-aastasena perekonna ülikooliõpinguteks kõrvalepandud sääste, et ehitada platvormi esimene versioon. Taxify alustas 50 autojuhiga, kelle värbamine tähendas taksopeatustes müügitöö tegemist, veendes juhte eelistama Taxify´d vanale paberil ja pliiatsil põhinevale taksodispetšerite süsteemile.

Markusel oli selleks ajaks seljataga mitu Garage48 nädalavahetust ja üks väiksem projekt: mKool. Tegu oli mobiili­äpiga, mis tegi eKooli keskkonna nutitelefonis kättesaadavaks. Ehkki sobivat koostöömudelit eKooliga lõpuks leida ei õnnestunud, oli seegi väärtuslik kogemus, kuidas käib koostöö ja konkurents.

Näen praegu ka oma tütre Victoria pealt, et paar aastat tagasi Arengufondi ja EstBAN-i korraldatud limonaadipäeval osalemine suurendas tema ettevõtlikkust. Limonaadipäeva mõte on tutvustada lastele ettevõtlust ühe lihtsa ja toreda toote, omatehtud limonaadi kaudu. Lapsed teevad läbi kogu protsessi alates eelarve koostamisest ja limonaadi valmistamisest kuni turundamise ja päris toote müügini. Sedasi teenitud raha tuleb koos teadmiste ja inspiratsiooniga, et kõik on võimalik. Limonaadipäevalt saadud positiivne tõuge on Victoriat viinud mitmele tehnoloogia-häkatonile ning oma eduka YouTube’i kanali ja õpilasfirma asutamiseni.

Vajalikke oskusi saavad kõik

Minu kogemus ja veendumus on, et ettevõtluse aluste õppimist saab alustada vähemalt sama varakult kui programmeerimisoskuste omandamist. Pakun mõned ideed.

Algklassidele on vägagi jõukohane võtta ette limonaadipäeva sugune ettevõtluse minimudel. Toote valmistamine, mis on lastele lõbus, tootmise eelarvestamine ja hinnastamine õpetaja, lapsevanema või juhendaja abiga ning müügipäeval teenindajatöö proovimine annaks võim­sa tõuke mitte ainult ettevõtlikkuse suurendamiseks, vaid ka üleüldse maailma mõistmiseks.

Põhikooliõpilased, kes on juba natuke küpsemad, võidaksid firmade ja asutuste (olgu tootmise, teeninduse, transpordi või meditsiini valdkonnas) vähemalt korra aastas külastamisest. See, kui saadakse teada, mis toimub Selveri või Konsumi “leti taga” või kuidas postiteenuse abil pakid inimesteni toimetatakse, avardaks nende maailma ja aitaks leida tulevast huviala.

Gümnaasiumide õpilasfirmade programm on kogemuse seisukohast lausa kohustuslik. Mitte igaühest ei pea saama ettevõtja. Ka need, kes ei näe oma tulevikku ettevõtluses, õpivad vajalikke oskusi ja saavad aru, et 1000-eurone netopalk on ettevõtja jaoks koos maksudega 1500-eurone kogukulu. Ühtlasi võib õpilasfirmast sündida mõne noore esimene ettevõte.

Olen käinud “Ettevõtjad kooli” programmi kaudu mitmel aastal koolides oma lugu rääkimas ja kutsun igas vanuses ettevõtjaid üles kasutama võimalusi, et oma kogemust noortega jagada. Koolide jaoks ei ole küsimus alati tahtmises, vaid ka töökätes ja oskustes. Kes korraldab? Kellel on vajalikke kontakte? Kust leida õppekava täitmise kõrvalt vajalik aeg? Tean, et sageli on õppekavast kaugemale triivivate teemade puhul tegemist ühe konkreetse õpetaja või huvijuhiga, kelle jaoks on see isiklik algatus ja põhineb missioonitundel.

Õppekava täiendamine, nii et süsteem toetaks ettevõtluse integreerimist teistesse õppe­ainetesse, on kahtlemata üks viis. Kuid haridussüsteemi muutmise kõrval on endiselt eraalgatuse võimalus. Näiteks meie toetame Eesti koolides õpilasfirmade projekti vedava ja ettevõtlusõpet propageeriva Junior Achievementi majandus­õpiku uue versiooni koostamist.

Ettevõtjad, meenutage, mis teid ettevõtluse juurde viis ja kuidas saite oma esimesed õppetunnid. Teeme oma lastele selle lihtsamaks!

Ilmunud 28. märtsil Eesti Päevalehes. Loe artiklit SIIT.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 582 korda, sh täna 1)