Katrin Reinhold: keskkonda ei saa enda järgi ümber kujundada

Nüüd, kevade hakul tuletab vallavalitsuse haljastuse peaspetsialist Katrin Reinhold meelde lihtsaid tõdesid, mis puudutavad meie elukeskkonda.

VAHEL TULEB KAHJUKS KA LOOBUDA: Katrin Reinhold esmaspäeval Kuressaare pargis lumeraskuse all murdunud põldvahtrat üle vaatamas.
MARJU SAAR



Talvest ärganuna asuvad inimesed innukalt oma õuesid korrastama ja nende toimetamiste juures ei puudu tihti ka saag. Aga just saagimisega, eriti suurte puude lõikamisega kiputakse Reinholdi sõnul liiale minema. “Puid ja põõsaid ei pea lõikama vaid lõikamise ja kevade pärast,” manitseb ta.

Miks siis ikkagi kipuvad inimesed puudele saega kallale? Katrin Reinhold peab selle põhjuseks, et inimesed on võõrdunud rohekeskkonnas elamisest ja pelgavad rohelust, liiati poetavad puud ja põõsad lehti, õisi ja vilju ehk siis inimeste meelest prahti. “Kõik peaks justkui olema puhas ja steriilne, aga seejuures oleme unustanud, et me tuleme loodusest ja vajame seda.”

Pea nõu asjatundjaga

Teine põhjus puude, eeskätt vanade puude kallale minna on inimeste selgitust mööda see, et puud varjavad valgust või siis kardetakse, et nad võivad murduda ja hoonetele või muule varale peale kukkuda. Selliste hirmude puhul on Katrini sõnul kõige õigem kutsuda asjatundja, näiteks arborist olukorda hindama.

Kui aga mõni peab arboristi teenust liiga kalliks, siis võib puu oskamatu saagimine hoopis kallimaks minna. “On olnud juhuseid, kui oskamatu saagija tõttu on purunenud klaase, majade fassaade ja kukkunud oksi autode peale,” ütleb Reinhold.

Samuti on oskamatu lõikamise tagajärjeks see, et järgmiseks aastaks tekitab sama puu veel rohkem oksi ja lehti ning varjab veel rohkem valgust.

Valguse varjamise kohta ütleb Reinhold aga, et puud ju loovad ka eraldatuse, sulgevad ebasobivaid vaateid. “Kui võtta kasvõi kortermajade hoovidest veel viimasedki sinna jäänud puud maha, siis mida me näeme? Pahatihti seda, mida naaber hommikuks sööb!”

Unustada ei tohiks sedagi, et puud on lindude ja paljude teiste eluvormide elupaik. “Puuvõrade seisukorda on muidugi vaja jälgida, lasta eemaldada murdumisohtlikud ja kuivanud ning risti võra sisemusse kasvavad oksad, tehes õigeid oksalõikeid könte jätmata ja oksakraed kahjustamata,” selgitab Reinhold. “Loomuomase kasvukujuga puuvõra kaunistab vaadet, kuid oskamatult köndistatud puu rikub vaadet seitse kuud aastas.”

Inimestel, keda puud häirivad või hirmutavad, soovitab haljastuse peaspetsialist valida endale elupaigaks koht, kus puid ei ole. “Ennast tuleb keskkonna järgi kujundada, mitte hakata keskkonda enda järgi ümber seadma.”

Kes oma aeda suuri puid ei soovi, võiks valida väiksema puu või hakata seda juba noorena kujundama. “Nudipuu on üks selline klassikaline väike puu, mida hakataksegi kujundama umbes 5 cm jämeduste okste ajal ning järjest õigeid lõikusvõtteid kasutades on võimalik seda puud mitusada aastat sellises mõõdus hoida. Aga kui puu on juba suur, siis teda enam väikeseks teha ei saa. See tähendaks puu jaoks hääbumist. On liike, kes seda mõningase aja jooksul veidi kauem taluvad, aga mõnele liigile ei sobi see absoluutselt,” selgitab Katrin Reinhold.

Kõige rohkem kärpimisi talub pärn, aga vahtraga on seda praktiliselt võimatu teha, hoiatab ta.

Hoolduslõikuseks on luba vaja

Omatahtsi saega puu kallale minna ei tohigi. Kuressaare linna territooriumil kehtib kuni uue raiekorra koostamiseni Kuressaare linnavolikogu 23.10.2014 määrus nr 29 “Raieloa andmise kord”, mis sätestab ka puude hoolduslõikuseks kirjaliku loa taotlemise nõude.

Koostamisel olev Saaremaa valla raieloa väljastamise kord seab sarnased nõuded ka alevike territooriumil.

“Muidugi ei ole eesmärk hakata kõikide puittaimede lõikust ja raiet keelama, pigem on soov olla kohal nõuandega, et vältida ja ennetada vigu ning väärtusliku kõrghaljastuse rikkumist,” ütleb Katrin Reinhold, kes enne Saaremaa vallavalitsust töötas 9,5 aastat Kuressaare linnavalitsuses heakorra ja haljastuse spetsialistina.

Maastikuehitaja eriala Räpina aianduskoolis lõpetas Katrin kümmekond aastat tagasi, pärast seda, kui oli eelnevalt mitmeid ameteid pidanud. “Minu vanavanaisa oli Tsooru mõisniku metsavaht ja mu kolmel tädil oli Räpina aianduskooli haridus, nii et Räpina kooli mõte tiksus mul alateadvuses kogu aeg, aga sinna kooli jõudsin alles siis, kui mu lapsed olid juba üsna suured,” räägib valla haljastuse peaspetsialist, kel praegu on käsil kvalifikatsiooni tõstmine Luua metsanduskoolis meister-arboristi, puittaimede hindaja erialal.

Nõuandeid, kuidas pügada muru, mida järgida püsilillepeenra rajamisel ja muu haljastusega seonduva kohta annab Katrin Reinhold järgmistes Saaremaa Teataja numbrites.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 65 korda, sh täna 1)