Länga küla leiud: kas preislase nooleots saarlase kolbas? (2)

Tehumardi lähistel maapinnast leitu võib viidata saarlaste 1343.–1345. aasta ülestõusu mahasurumisele, mille käigus Preisimaalt orduväele appi toodud sõdalase nool tabas saarlast pähe.


“Tegemist on Saaremaa kontekstis vägagi huvipakkuva avastusega ning hetkel ei meenu ühtegi sarnast 14. sajandisse dateeritavat juhtumit,” ütles Saarte Häälele ajaloolane Garel Püüa.

Kui Püüa kuulis eelmise aasta maikuus Tehumardi lähistel juhuslikult leitud luustikest, läksid tema mõtted kohe sõjahaudadele. Kohapeal selgus aga, et tegemist on hoopis erakordsema looga, kuigi sõjategevusega võib langenuid ilmselt seostada.

Nool tabas pähe

Metalliotsijaga juhuslikult skelettidele sattunud leidja sõnul asus ta signaali peale ettevaatlikult pinnast eemaldama ning avastas inimkolju piirkonnast ammunooleotsa. Jäi mulje, et nool oli hukkunut pähe tabanud. Teise skeleti leidis mees umbes 200 meetri kauguselt, tema pea lähedal paiknes samuti rauast esemekatke.

Länga küla metsalagendikul tulid haruldased leiud välja eelmise aasta maikuu lõpul tänu muinsuskaitseameti otsinguloaga detektoristile. Juuni alguses korraldas muinsuskaitseamet leiukohas väljakaevamised. Luustike puhastamist ja dokumenteerimist juhendas muinsuskaitseameti osteoloog Anu Kivirüüt.

Garel Püüa tõdes, et kahjuks luustike kaevamisel rohkem leide ei saadud, kuid loodetavasti annab mingit lisainformatsiooni skelettide lähem uurimine. Paraku olid luustikud maapinnale üsna lähedal ja halvasti säilinud, puujuurtest puretud ja ilmselt oli osa luudest raiemasinate tõttu purunenud.

Anu Kivirüüdi sõnul võis aru saada, et luustikud olid korrektselt ja kiirustamata maetud. Samas oli üks surnutest asetatud paremale küljele ning mõlema luustiku puhul oli aru saada, et millalgi pärast matmist on haud lahti kaevatud ja luid kas liigutatud või eemaldatud. Seetõttu tekkis kahtlus, et tegu võiks olla juba kiviajal surnutega. Kahtlust süvendas tõsiasi, et kaevamistel ei õnnestunud luustike juurest leida ühtegi leidu.

Luude lähemal uurimisel selgus, et tegu oli kahe täiskasvanuga, kellest üks oli hammaste kulumismustri järgi vähemalt 30-aastane, ütles Kivirüüt BNS-ile. Puusaluude ja kolju põhjal oli tegemist mehega. Teise surnu kohta ei ole täpselt teada, kas tegu oli mehe või naisega. Kivirüüt sõnas, et kuna teise surnu tarkusehambad olid juba lõikunud, kuid luud veel kasvamisjärgus, suri ta 20–30 aasta vanusena.

Luudelt võeti proovid

Kummagi surnu puhul ei ole kindel, millesse nad surid, kuid kindlasti oli mõlema inimese selg olnud eluajal suure koormuse all. Vanem mees oli kunagi vigastanud oma paremat käelaba, noorem inimene oli aga murdnud ühe parema roide, mis surma hetkel oli juba paranemas, lisas Kivirüüt.

Kuna täpne surmaaeg jäi kaevamiste järel teadmata, sest ammunooleotsa ja rauatüki seos luuleidudega polnud kontekstist eemaldamise tõttu kindel, võeti luustikelt radiosüsiniku proovid. Seejärel selgus, et need kaks inimest olid surnud ilmselt 14. sajandil.

Tartu ülikooli arheoloogi ja keskaja relvastuse asjatundja Ain Mäesalu hinnangul pärineb esimese luustiku juurest leitud rootsuga ammunooleots samuti 14. sajandi I poolest või siis sajandi keskpaigast. Samas pole Mäesalu sõnul tegemist 14. sajandi Eesti kontekstis tüüpilise nooleotsaga. Tema sõnul olid 14. sajandi ammunooleotsad Eestis valdavalt putke, mitte rootsuga. Rootsuga nooleotsad olid kasutusel näiteks Preisimaal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 802 korda, sh täna 1)