Pärast riigi juubelit tulgu või veeuputus (3)

Ilmar Raag

“Me vist ei saa arugi, kui kummaline aeg on olnud EV100 pidustused,” kirjutab saarlasest stsenarist ja režissöör Ilmar Raag. “Ma mäletan, kuidas 2001. aastal toimus Tallinna Kinomajas miski arutelu ja keegi filmiprodutsent ütles, et kui me teeksime aastas kuus mängufilmi, siis oleks ehk lootust, et Eestis säilib filmiprofessionaalide amet. Enamik saalis istujaid pööritas nii naiivse jutu peale silmi. Hea oli, kui me kaks filmi aastas tehtud saime.”

Umbes samal ajal õpetasin ma ka stsenaariumikirjutamist tolleaegses Concordia ülikoolis Tallinnas. Oli väga iseloomulik eesti meediateadvusele, et peaaegu kõik üliõpilased tõid mulle stsenaariume, kus tegevus toimus väljaspool Eestit ja tegelased kandsid välismaiseid nimesid. Mida sa tahad, kui kõige tüüpilisem küsimus eesti filmitegijale oli: “Miks eesti filmid nii halvad on?”

Sõltuvalt meeleolust võis ära tuua rea põhjuseid, millest osa puudutas filmitootmist ja teised olid kultuurisotsioloogilised. Esimeste seas tuli kohe raha-argument. Kui me eeldaksime, et Hollywoodis on andekamad filmitegijad kui Eestis, siis kuidas seletada sealsete kapitalistide jäärapäisust investeerida nendesse filmidesse ikka keskmiselt 80 korda rohkem raha. Järelikult nad arvavad, et ainult andest ei piisa. Kvartetti ei saa mängida, kui kohale kutsutakse ainult üks viiuldaja. Telesarjade puhul on huvitavaks näiteks, et kui keskmist 50 minuti pikkust eesti draamasarja võetakse üles 3–4 päevaga, sest põhjalikumaks tööks raha ei jätku, siis Prantsusmaal on normiks 14 päeva. Hollywoodist ei tasu rääkidagi.

Michael või Jane New Yorgis

Sealt edasi läheb jutt aga keerulisemaks, sest kui inimesed nägid Eesti kinodes 300 linastunud filmi hulgas vaid paari-kolme eesti filmi, siis lõi ka filmimaailma tajumise standardeid Hollywood. Miks muidu mu üliõpilased tahtsid kirjutada stsenaariume, mille tegevus toimub New Yorgis ja peategelase nimi on Michael või Jane.

Teiste sõnadega sai Hollywoodi absoluutse domineerimise tingimustes filmimaailma keel olla vaid inglise keel umbes samamoodi nagu tõeline rock’n roll ei olnud justnagu võimalik eesti keeles. Lühidalt tähendas see arusaamist, et eesti keele kuulmine ekraanilt on võõrastav. See oli/on sama ebameeldiv, kui paljudele inimestele on kuulata iseenese häält salvestatuna. Oma hääle kuulamisega peab harjuma.

Lõpuks oli tõsi ka see, et eesti filmide rahastamine oli kantud kõrgkultuuri nõudlikkusest, mida pahatahtlikud võivad kutsuda ka snobismiks. Need filmid said tihti välismaistel festivalidel suuri auhindu, aga sotsioloogiliselt tähendas see väga kitsaid sihtrühmasid. Väidetavalt on nüüdisaja ühiskondades süvakultuuri huvilisi üldse umbes 10% elanikkonnast. Nemad käivad kuulamas ERSO-t, külastavad nii Linnateatrit kui ka NO99 ning kinos on nad valmis ära vaatama ka Sulev Keeduse või Veiko Õunpuu uue oopuse. Kultuuripoliitika seisukohalt oli aga küsimus selles, et kas tädi Maali ei vääri oma filmi, nii nagu nüüdismuusika päevade kõrval on meil laulupidu.

Otse kummaline oli, kuidas eesti filmi viimase 20 aasta areng on neid argumente toetanud nii heas kui ka halvas. Kõigepealt tulid “Nimed marmortahvlil” ja sinna järele kohe “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”, mille järel võis inimestelt kuulda umbes sellist väidet, et “eesti filmid on sitad, kui välja arvata see ja see”.

Hullumeelne hulk filme!

Seejärel toimus 2007. aastal plahvatus, eesti filmide turuosa tõusis Ida-Euroopa kontekstis arusaamatult kõrgele – 14%. Inimesed tõesti läksid massiliselt eesti filme vaatama. See oli erakordne saak, kuna “Sügisball” oli üheaegselt menukas rahvusvaheliselt ja ka koduste vaatajate hulgas. Tõsi, tolle aasta eesti filmide tipus oli siiski “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Tundus, et eesti film oli oma needusest lahti saanud. Seda kummalisemad olid aga järgnevad aastad, kus langes nii filmide kui ka vaatajate arv. Tuletame meelde, et see oli ka majanduskriisi aeg…

2010. aastal oli eesti filmide turuosa kahe mängufilmiga vaid 2% ja ma pidin tuttavatele suvistel grillipidudel jälle seletama, miks Eestis ei osata filme teha.

Nüüd kasutasin ma USA filmifirma Miramax näidet. Nende äriplaan 1990. aastate Ameerikas rajanes arusaamisele, et statistiliselt on vaid 2 filmi 10-st edukad. Seega on kasumliku filmiäri eelduseks vähemalt 10 filmi tegemine nii, et ühegi filmi eelarvet ei lubata kasvada kriitiliselt suureks. Ja Miramax oligi mõnda aega USA kõige kasumlikum tootjafirma. Sama statistika Eesti kontekstis tähendab, et kui toodame aastas 2–3 filmi, võime rahulikult eeldada umbes ühte head filmi kolme aasta kohta.

Ja see vist ongi nii. Kui läheneva juubeli aimduses hakkas eesti filmi voolama erakorralist raha, mida tavalises Eesti Filmiinstituudi eelarves ei olnud. See tõstis filmide arvu ja siis juhtus korraga mitu asja. Alates kaitseministeeriumi toetatud “1944” valmimisest käiku läinud EV100 filmide projektid on kõik erandlikud. Neid on tehtud tunduvalt kõrgemate tehniliste standarditega kui tavalisi filme.

Selle käigus on suurenenud pidevalt filmiga hõivatud inimeste hulk ja mis kõige imelikum – tekkinud entusiasm ja vaatajanumbrid on põranda alt välja toonud ka täieliku erainitsiatiiviga filmid – “Svingerid” ja “Neljas õde”. 2017. aastal linastus 14 mängufilmi. Hullumeelsus! Selle hulga seast võis igaüks oma lemmiku leida.

Kõik on tore, ainult et see pidupäev lõpeb pärast “Tõe ja õiguse” linastust. Korraga oleme tagasi “1944” eelses ajastus, sest eesti filmide rahastamine siirdub tagasi varasesse kiviaega. See 2–3 miljonit lisaraha aastas läheb siis kuhugi mujale, sest iga päev ei saa ju torti süüa. Ja ega ma vist oska vastata oma filmikaugete sõprade küsimusele 2020. aasta suvistel aiapidudel: “Kuule, mis siis juhtus? Justnagu hakkas tulema normaalseid eesti filme ja nüüd jälle ei midagi.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 718 korda, sh täna 1)