SUUR MAA, SUURED ASJAD: Mis värvi on poliitika?

Kevadet, rohelust ja värve annab tänavu looduses oodata. See-eest sisepoliitikas on käes aeg, kus peaaegu iga avalik asi saab poliitilise värvikihi. Sellest pole pääsu, nagu telesarjast “Tuulepealne maa” tuntud rätsepal Herbert Samblal, kes sõjaeelses vabariigis avastas, et kõik, mida ta puudutas, muutus rahaks.

Pole vaja mõelda isegi gigantlikest nähtustest nagu miljarditehas või Rail Baltic, kui on Põlva ja Valga haiglad, Hiiumaa faarvaater, Patarei vangla tulevik, erinevate asutuste ja valdkondade eelarved… Veerevale kivile sammal teadagi ei kasva. Sestap pannakse valitsuse otsused üsna teadlikult seisma, iseäranis sellised, millest tegelikult ka midagi oleneb. Tasuta ühistransport muidugi niisuguste hulka ei kuulu. See on puhas poliitiline asi, millega uusi valijaid võidetakse ilmselt vähe, olemasolev toetus tuuakse aga häältena majja seda kindlamalt.

Muide, see viimane aspekt on tulemust arvestades tõepoolest ülioluline. Politoloog Martin Mölder toob oma huvitavas analüüsis “Kus on erakondade toetuse põhi ja lagi?” (PM 5.04) välja uuringu, mis näitab maksimaalset toetust parteidele. Keskerakond, juhul kui tahetakse valimised võita, peab oma tulemuse nui neljaks ära tegema. Reformierakond võib endale lubada ka teatavat põrumist, aga ikkagi võita.

Ühed suuremad käärid on muide selles arvestuses ette näidata… rohelistel. See pole iseenesest kuigi üllatav. Eesti taasiseseisvumise juures mängis roheline liikumine teadupärast üht kesksetest rollidest. Teisisõnu võideldi vaba riik vähemalt osaliselt välja fosforiidisõja lahinguis. Marek Strandbergi, Toomas Trapido, Valdur Lahtvee, Aleksei Lotmani ja teiste algatusena klopsiti enne 2007. aasta riigikogu valimisi kiirkorras kokku erakond ja valimisnimekiri ning mäng oli küünlaid väärt – 7,1 protsenti häältest ja kuus kohta Toompeal.

Pärast oldi pikka aega erakonnana varjusurmas. Nüüd, aasta enne järgmisi riigikogu valimisi on Eestimaa Rohelised uuesti pildil, sest Tallinnas ainuvõimu omav Keskerakond “omandas” erakonna juhi Züleyxa Izmailova, tehes temast avalikkuse suureks üllatuseks abilinnapea ja moodustas nii-öelda koalitsiooni.

Pealinnas (ega ka kusagil mujal) rohelistel erakonnana volikogukohti ei ole. Möldri välja toodud andmed viitavad aga selgelt, et nõudlus on turul olemas. Nii maailmavaatele kui ka alati enne valimisi väljaujuvale pettumusele tuginedes. Seda haistavad küllap aga teisedki poliitilised jõud ning võib oletada, et homset Eestimaa Roheliste üldkogu, kus riigikogu valimisteks valmistumine päevakorras, saadab avalik tähelepanu, millist nimetatud partei pole ammu kogenud.

Ühiskond muutub ja erakonnad, tahtes Eesti riiki parendada (ja mis veel peaks olema ülim eesmärk), peaksid neis muutustes ka ise areneda suutma. Et oleks uusi inimesi, teadmisi. Et vaadataks tulevikku, hoides samas seda, mis hoidmist väärib. Ent kõige aluseks olgu ikka väärtused ja aade, mitte tühipaljad poliitilised punktid, mida kannustab sageli vaid pime võimuiha.

Sel nädalal lahkus meie seast mees, kes oli üks kirglikumaid Eesti asja ajajaid, keda mul on olnud au tunda. Andres Ammas. Pedagoog, ajakirjanik, muusika- ja riigimees. Vahest aga ennekõike hea inimene. Puhka rahus, Andres!

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 113 korda, sh täna 1)