LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Üllatuslikult muusikalainel

Tarmo Virki

Neljapäeva hommikul ärgates leidsin kirjakastist kirja. “Andestust, et see teema nüüd vahepeal minu poolt täiesti katki jäi. Aga – kas olete valmis meie külaliste vastuvõtul gin´i pakkuma? Kas olete valmis seda ise kohapeal ka ägedalt serveerima?”

Tegemist on Tallinn Music Week´i väliskülaliste vastuvõtuga, kuni 300 inimest esinduslikus restoranis Tallinnas, Kadriorus. Rääkisime sellest korraldajatega mõni nädal varem ja pakkusime, et võiksime selle korraldada, ent kuna meie pakkumisele vastust ei tulnud, olime ürituse juba “maha kandnud”.

Nüüd oli meil 32 tundi aega. Asusime aga Tallinnast nelja tunni pikkuse tee kaugusel Lahetagusel.

Meie reis Tallinna oli plaanis reede pärastlõunal, aga Maaritil oli Tallinna tehnikaülikoolis kohtumine kokku lepitud just TMW vastuvõtu ajaks ja mina pidin EAS-i esindajaga kohtuma lõuna ajal Kuressaares. Seega pidi kella 17 ja 19 vahel džinni pakkuma jõudma keegi teine.

Tänasime õnne, et tiimiliikmetest oli Taivol kalendris selle ürituse jaoks aega. Päevakava oli tal aga nii täis, et enne restorani suundumist poleks ta jõudnud isegi Cargobus´ist läbi astuda, et saarelt saadetud särgid kaasa võtta. Ta pidi ainult aktsiisilaost läbi jõudma, et oleks vastuvõtul mida pakkuda.

Kes läheks aga Taivoga kaasa? Astun Kuressaare kesklinnas Kaspari juurest läbi. Tema kohalolek aitaks Taivot kõvasti. Ja tal on reedel vaba päev – seega paistavad asjalood hästi olevat. Samal ajal suhtlen Tallinna ürituse korraldajatega, kuidas täpselt džinni tutvustada – me ei suuda ju näiteks klaase saarelt pealinna korraldada.

22 tundi enne ürituse algust helistab Kaspar: “Töö juures on pöörane olukord, kuidagi ei saa reedel siiski tulla.” Arusaadav, aga mis ma nüüd teen? Võtan oma Tallinnas elava väikese õe ja ta mehega ühendust. Õemehe õde, ise samuti muusik, peaks sel ajal vaba olema, aga ta ei ole levis. Ootame, kuni kinoseanss lõppeb. Jah, Marta saab tulla. Oleme valmis korraldama valitud külalistele väikse džinnibaari.

Panen Marta jaoks särgi hommikul Cargobus´i peale, see jõuab lõunaks pealinna. Taivo abikaasa kiirustab kontorist, et viia need bussijaamast otse ürituse alguseks kohale. Taivo läheb ise koos jookidega. Kella viie ajal – kui meie oleme Ristilt pealinna pole pööranud – saadab ta pildi külaliste jaoks kaetud lauast. Hetk hiljem kirjutavad Läti sõbrad: “Tarmo, leidsime su džinni! Aga kus SINA oled?” Igale poole ise ei jõua.

Õhtul võtame Taivoga kokku, kuidas läks – jooki palju ei kulunud, mõningaid asjalikke uusi kontakte leidsime. Küsin nende kastide kohta, mis üle jäid. Selgub, et kaste üle ei jäänud, sest Taivo unustas aktsiisilaos käia… Õnneks oli tal veidi meie džinni kodus varuks.

Vahel läheb tempo pööraseks, aga eks selline see väikeettevõtja elu ole. Kõigist võimalustest on ju vaja haarata. Nii lihtne olnuks neljapäeva hommikul öelda: selle korraldamine on siit, nelja tunni kauguselt, nii lühikese etteütlemisajaga võimatu. Mõni neist külalistest, kes meie jooki maitses, võib aga avada meie jaoks järgmise ukse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)