Mitte peksja poputamine, vaid vägivallaennetus (2)

Katrin Paukson

“Arusaamine, et lähisuhtevägivalla puhul on vaja tegeleda kõikide osapooltega, tuli mul juba ohvriabi esimesel tööaastal 12 aastat tagasi,” kirjutab sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhtivspetsialist Katrin Paukson. Nägin, et ei piisa ainult ohvrile teenuste pakkumisest.”

Seda, et vägivaldsete tegude toimepanija võiks endaga midagi ette võtta, soovivad alati ka kannatanud. Tookord ja hiljemgi rääkisin sellest väga paljudele institutsioonidele, ka erinevate ministeeriumide esindajatele, ja lootsin siiralt, et kui otsesed töötegijad või praktikud selliseid asju “avastavad”, lähevad need peagi ka töösse. Kõik ju kinnitasid, et see on tõesti vajalik. Jäime hea­usklikult ootama, kuid tegelikult jäid kõik need ettepanekud erinevate sahtlite põhja.

Kui töötasin ohvriabitöötajana politseimajas, oli meie ühistel töökoosolekutel alati üks peamine lahendamata probleem – politsei pidi pidevalt sõitma korduvatele väljakutsetele lähisuhtevägivalla pärast. Ohver sai abi ja teenuseid, teo toimepanijaga jäi kõik samaks. Mitte keegi ei öelnud vägivallatsejale, et ta teeb midagi valesti ja peab vastutuse võtma. Politsei sündmuskohal muidugi ütles ja noomis, aga emotsioonide möllus ei jõua see inimesele, kes on enamasti ka joobes, kohale.

Kõik jäid nõustamisele

Umbes neli aastat tagasi hakkasime koos politseiga arutama, kas on võimalik ka vägivallatsejatega peale nende karistamise midagi ette võtta. Mõtlesime seda süsteemi välja üle poole aasta. Otsustasime, et vägivallatsejad on vaja välja kutsuda ja pakkuda neile nõustamist. Ohvriabitöötajal ei ole õigust kedagi käsukorras välja kutsuda, kuid politseitöötajal järelkontrolli raames on.

Meie eelarvamus oli, et need mehed (kõik ongi siiamaani mehed olnud) jooksevad lihtsalt minema ega ole nõus psühholoogiga rääkima. Teine mure oli, kust leida psühholoogi töö tasustamiseks raha.

Protseduuriliselt soovisime asja korraldada nii, et päeval, mil vägivallatseja on kutsutud uurija juurde ütlusi andma, soovitatakse tal pärast ülekuulamist rääkida vabatahtlikult ka ohvriabitöötajaga (või sotsiaaltöötajaga – see ametinimi oli neile mõistetavam). Selleks hetkeks oli meil majja kutsutud psühholoog, kelle juurde siis mina soovitasin kliendil viisakalt pöörduda. Sõnumiks vägivallatsejale oli edasise vägivalla ennetamine ja abi pakkumine selleks.

Suurim üllatus oli see, et siiamaani on kõik mehed olnud nõus rääkima nii ohvriabitöötaja kui ka psühholoogiga, nõustamisele jääma ja seal käima hakkama. Rõhutasime alati ka vabatahtlikkust. Kõik need mehed vajasid väga abi ja tegid psühholoogiga koostööd. Mis ei tähendanud muidugi seda, et nende väärtushinnangud, arusaamad ja vaated oleksid õiged ja paigas olnud. Sellega hakatigi tööd tegema.

Meile oli hästi teada, et uurimuste järgi on parim meetod vägivallatseja rehabilitatsioonis tugigrupi teenus. Väikeses kogukonnas sellise delikaatse teema tugigrupp aga vähemalt alguses ei toimi. Seda olime näinud isegi lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste tugigrupi projekti puhul aastaid tagasi. Enamik soovis käia nõustamisel üksi ja salaja või üldse mitte. Inimestel on väikeses kogukonnas suur pelgus, et äkki keegi näeb või saab teada. Viimasel ajal on häbenemist õnneks palju vähem, ent siiski ei soovita oma pere asju võõraste inimestega koos grupis arutada.

Eneselegi üllatusena leidsime üle kümne nn teenuse rahastamise võimaluse – ohvriabi psühholoogilise abi hüvitis pereliikmetele, perearsti saatekirjaga visiiditasu eest, kohaliku omavalitsuse raha (käsundusleping), suuremad ja väiksemad projektid. Inimesed olid ka ise nõus maksma (nt ema oma vägivaldse poja eest). On muidugi ka kombineeritud variante. Suurimaks probleemiks osutus hoopis see, et me ei leidnud nõustajaid, kes oleksid soovinud seda tööd teha. Kõigil olid juba oma põhitöökohad ja muud projektid olemas. Isegi töötukassast ei saanud nõu ega abi. Öeldi, et tehke psühholoogi töökoht, siis saame teile töötaja otsida.

Süsteem vajab tegijaid

Nüüd teame, et Saaremaal on psühholoogid nõus tööl käima ka mandrilt. Igal aastal lõpetab hulk noori kõrgkooli, ent töötukassa neile tööd ei paku, kui ei ole loodud töökohta, ning on vaid kokkuleppeline töö. Pigem kaheldi töötukassas, kas teeme oma asja ikka seaduslikult. Siinkohal märgin, et ei mina ega keegi politseist ole kunagi selle töö eest sentigi raha saanud. Kõik on aga vägagi seaduslik, ega me muidu oleks üle poole aasta pikki koosolekuid pidanud, et kuidas täpselt seda kõike korraldada. Õnneks suutsin üht psühholoogi siiski nii palju veenda, et ta registreeris end FIE-ks ja tegeleb nüüd ka meie klientide nõustamisega. Nüüdseks on lisandunud teisigi nõustajaid.

Vägivallatsejad käisid nõustamistel regulaarselt ja mõned isegi helistasid psühholoogile kahe nõustamise vahepeal, et neil hakkab närv n-ö kokku jooksma ja nad sooviksid rääkima tulla. Selgus, et inimestel oli alati mitmeid probleeme lisaks – töötus, alkosõltuvus, halvad suhted, rahapuudus jne. Kõrvale vajasid need mehed ka sotsiaalnõustamist, suunamist ja palju jõustamist. Ühel parimal aastal sai neid nõustamisi 20 inimest. Panin tähele, et vähemalt nõustamise perioodil peredes vägivallatsemist ei olnud. Hiljem kadusid need mehed meie vaateväljast. Oli ka lahkuminekuid, mujale kolimist, raskeid haigusi, samuti üks suitsiid (mitte nõustamiste ajal, vaid palju hiljem) jne.

Kui keegi mõtleb, et milleks peksjat poputada ja tema peale raha raisata, siis tegelikult on see hoopis vägivallaennetus. Kuna need inimesed jäävad meie keskele elama, loovad uusi peresid, tuleb vägivallaahel katkestada. Öeldakse ka, et inimene ei muutu niikuinii. Tõesti ei muutu, kui ta seda ei taha. Meie kogemus näitab aga, et siiski tahetakse.

Mitu aastat oleme esinemistel ja kohtumistel pakkunud, et võtku keegi (MTÜ, FIE, SA) see töö üle, kuid keegi ei ole seda veel teinud. Ilmselt selle pärast, et kellegi teise idee ja teostus ei tundu nii omane ja tekitab kõhklusi. Nii ongi vägivallatseja rehabilitatsioon Saaremaal mingil määral küll olemas, kuid see vajaks palju rohkem pühendumist ja tegelemist. Võimalus on olemas, süsteem on välja töötatud, vajab vaid tegijaid.

Kogu selle töö ja süsteemi taustal paneb mind nüüd mui­gama, kui öeldakse, et kuna riigil selleks teenuseks raha ei ole, siis ei saa seda ka teha. Alati saab midagi teha, kui natuke mõelda ja oma aega panustada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 747 korda, sh täna 1)