Noored on nõrgaks jäänud. Miks ometi? (12)

Raivo Paasma

“Oleme harjunud ütlema, et noored on tänapäeval nõrgemaks jäänud, võrreldes varasemate aegadega,” kirjutab Kaitseliidu Saaremaa maleva noorteinstruktor Raivo Paasma. “Kes on seda aga või­maldanud? Meie, täiskasvanud, ise! Seadused ja meedia, mis kasvatavad ja mõjutavad noori, on ju täiskasvanud inimeste loodud.”

Oma seisukohtade väljatoomisel olen toetunud kogemustele läbi neljakümne aasta, mille jooksul olen noortega kokku puutunud võitluskunsti treeningutes, kooli kehalise kasvatuse õpetajana, instruktorina kaitseväes ja viimastel aastatel noorte eriorganisatsiooni instruktorina.

Kui pingi peal istub kõrvuti kolm noort, käes nutitelefonid, selle asemel et minna õue palli mängima, siis miks ei võta täiskasvanud midagi ette? Ei ole võimalik, sest noori ei paelu enam tegevused, mis nõuavad füüsilist pingutust.

Muidugi leidub ka neid, kes käivad trennis, kuid see on kaduvväike osa. Arvan, et väga suur roll sellise olukorrani jõudmisel on olnud olematul perepoliitikal, juba vabariigi algusaegadest alates. Lapsed, kes jäid koju, sel ajal, kui vanemad pidid otsima tööd kodust kaugemal (tihti välismaal), leidsid ju endale ise tegevust, mis oli mugav, täitis aega ja kurvemal juhul viis koguni kuritegevuseni.

Kaitseväes vähendatakse normatiive, kuna sinna tulnud noorhärrad ei ole suutelised endisi norme täitma. Paraadrivistustel võime näha iga aastaga aina rohkem ja rohkem prille kandvaid noorsõdureid (selline olukord ei tulnud aastakümnete eest kellelgi isegi pähe!).

Keskkooli abituuriumis kehalise kasvatuse ja riigikaitsetundides osalevad noored (4/5) ei suuda täita norme, mida nende ees seisev üle kuuekümne aasta vanune õpetaja suudab.

Üldistades ja kokkuvõtteks teen ettepaneku mõelda haridusministeeriumis ja kaitseministeeriumis nende kärbitud tunnimahtude üle ja sellele, mida on siiani tehtud. Kas senitehtu on ikka õige? Populistlike otsuste tagajärjed ongi ju need, millest hiljem enam väljapääsu pole.

Kindlasti peab meedias kajastama ka rohkem neid edumeelseid ja tegusaid noori, kes toimetavad tavalistes koolides, ka maakoolides, mitte ainult tippvõistlejaid. Kindlasti ei ole Eestis ainsad spordialad jalgpall ja korvpall ning on palju teisi füüsilisi alasid ja tegijaid, keda tuleb rohkem eeskujuks tuua.

Samuti ei ole vähetähtis erinevate spordisuundadega tegelemiseks leida ressursse ideede ja inimeste toetamiseks, hinnata ja väärtustada nende juhendajate tööd ka väärilise töötasuga, mitte ainult tänukirjadega. Märgata on vaja neid, kes teevad seda tegemata jäänud tööd ja üritavad midagi lappida, sest statistika on piisavalt selge. Vastasel juhul ei ole meil varsti perekondi, lastest rääkimata.

Punane tuli põleb Eesti ellujäämise magistraalil juba ammu!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 282 korda, sh täna 1)