Riided varjavad lõikumise jälgi ehk Vanemad, kus te silmad on? (23)

Kuressaare Noortejaamas tegutseva tugila ust kulutatakse üha tihedamini. See on koht, kus saab muredest rääkida ja tuua riiete alt nähtavale lõikehaavad, millest muul maailmal, isegi laste vanematel, pole sageli õrna aimugi.

PSÜÜHILINE VALU TEMPLINA RANDMELE: Lii Vanem kuuleb ja näeb noortekeskuses asuvas noorte tugila kabinetis kõiksugu muresid, mis leiavad sageli väljundi füüsilisel tasandil.
MAANUS MASING



Noorte tugila projektiga on liitunud 46 noortekeskust ja projekti rahastus on tagatud 2018. aasta lõpuni. Tegemist on seni mahukaima noortele suunatud riikliku noortekeskuse programmiga, ku­hu noored võivad erinevate probleemidega pöörduda. Saaremaa Noortejaamas tegutseva noorte tugila noorsootöötaja Lii Vanema diivan püsib harva tühjana.

“Mis saab pärast seda, kui projekt lõpeb ja enam rahastust ei saa, ma ei kujuta ette ja ma ei taha isegi mõelda sellele,” sõnab ta sissejuhatuseks. Selgub, et kolme aastal jooksul, mil projekt on kestnud, on noorsootöötaja kuulnud lugematul arvul lugusid, näinud tohutul hulgal kriise ja valu – nii vaimset kui ka füüsilist.

Just viimane on see, mis teeb Vanema tõeliselt murelikuks ja ajendab teda sel teemal sõna võtma lootuses, et tema nähtud olukorrad ja neist rääkimine aitab vanematel silmi avada, et nad oma lapsi tõeliselt märkaksid.

Noori on tabanud usalduskriis

Inimesi, nii nooremaid kui ka vanemaid, on laias laastus kahte sorti. Ühed on need, kes lõiguvad ennast teistele näitamiseks ja eksponeerimiseks, teevad seda kellegi eeskujul ning põhieesmärgiga saada tähelepanu.

Teised lõiguvad end triibuliseks selleks, et tappa psüühilist valu. On ka piisavalt palju suitsiidile kalduvaid noori, kuid harilikult ei lõiguta ennast eesmärgiga end ära tappa, vaid näitamaks, et inimesel on tõsine probleem, millele ta ei leia lahendust muul moel kui summutades hingevalu millegi reaalse ja füüsilisega.

Valust saab sõltuvus. “Laps ei tea, kust ja kuidas abi otsida, pere ei ole tema lõikumist avastanud ega tea, mis lapsega toimub. Nad ei lähe koolipsühholoogi juurde, sest seal käivad ka õpetajad. Samuti ei lä­he nad sotsiaalosakonda. Pere ei tea, mis lapsega toimub ning ei oska sekkuda,” räägib Lii Vanem vaimselt tupikusse sattunud noortest.

Selliseid lugusid on tugilakabinetti jõudnud tuhandeid. Läbivad teemad ikka kool, kodu, sõbrad ning kiusamine, mis on tänapäeval võtnud suures osas virtuaalse vormi. Kannatajateks on nii poisid kui ka tüdrukud ning erinevalt laialt levinud arvamusest ei ole kõik riskilapsed pärit keerulistest ja asotsiaalsetest peredest, vaid tegu on tavaliste, edukate vanemate lastega. “Noortel ei ole enam sõpru, nad ei saa üksteist usaldada. Nad leiavad sõbra, lähevad riidu ning löövad teisele n-ö noa selga. Aga teineteisele on palju usaldatud ning see teeb haiget,” räägib Vanem.

Tema sõnul on lapsi tabanud usalduskriis, sest paljudel ei ole kokkuvõttes kellegagi rääkida: “Lapsed ütlevad, et vanematel ei ole kodus aega, sest nad teevad palju tööd ja veedavad suure osa ajast ekraanide ees. See on aga just rääkimise, kuulamise ja märkamise küsimus, muud midagi. Minu sõnum vanematele on lihtne: kuula! Tundub rumal, aga täpselt nii teen mina oma tööd. Kuulan, räägin, siis kuulan veel. Üksteise jaoks tuleb aega võtta.”

Noorsootöötaja jaoks jääb arusaamatuks, kuidas keegi neid arme ja vigastusi lapse kehal ei märk. Ei vanemad ega õpetajad.

Ta lisab, et üks selgitus on muidugi see, et noored oskavad endale füüsiliselt tekitatud valu riiete ja pikkade varrukatega osavalt varjata. Osa on öelnud, et nende jaoks on lõikumisest saanud sõltuvus. Kui kätel hakkab ruumi väheks jääma, võetakse ette jalad, sealt edasi kõht ja siis liigutakse ülespoole rinna alla. Niisugused äärmuslikud näited ja lõigutud lapsed kõnnivad Saaremaal meie seas ringi.

Mõnel juhul on tegemist “oma ala proffidega”, kes leiavad lõikumiseks nutikaid vahendeid ja viise hiljem jälgi peita. Lõikumise põhjused on valdavalt seotud psüühika ja hingevaluga ning Vanem ütleb, et Saaremaa peale võib selliseid noori olla sadu.

On neid, kes lõiguvad sügavalt ja hiljem jäävad sellest armid. “Nad mõtlevad, et mulle öeldi midagi halvasti või tehti halba, ning lähevad tõmbavad ennast katki. Lõikajaid on kindlasti rohkem, kui neid minu juurde jõuab, aga tundub, et lõikumised käivad suuremate lainetena.”

Lõiguvad kohta valimata

“Politseist öeldi mulle, et selliste juhtumite korral tuleb iga kord kutsuda kiirabi. See on kõhutunde küsimus, sest vahel öeldakse mulle, et kui sa kellelegi teatad, teen enesetapu. EMO-st saab lapse paari tunni pärast tagasi ja ongi kõik. See pole koht, kus probleemide juurtega tegeldaks,” arutleb noorsootöötaja, kelle sõnul on laste abistamiseks vajalik võita nende usaldus. See on vaevarikas ja pikaajaline protsess. Tõeliselt hädas lapse usalduse võitmine võtab aasta. Seejärel nõustub ta minema käekõrval psühholoogi juurde, kus kulub järgmine pool aastat selleks, et tekiks usaldus psühholoogi vastu.

Oma töös ei tee Lii ühtegi sammu enne, kui selleks on noorelt nõusolek saadud. See on usaldusliku suhte loomiseks väga oluline. Mõned noored saavad lohutust ainuüksi teadmisest, et noortekeskuses on olemas inimene, kes neid kuulab.

“Nad teavad, et ma olen oma kabinetis. Enne sissetulemist koputavad, teades, et keegi võib parajasti ees olla, sest järjekorrad on pikad. Ma mõtlesin esialgu, miks see kabinet peab just noortekas olema, aga nüüd saan ma täpselt aru – see on noorte jaoks täiesti neutraalne koht,” tõdeb Vanem. Lisab, et just tuligi tal jälle täiendada sahtlites peituvaid suuri plaastrite, desinfitseerimisvahendite ja sidemete varusid, sest noored ei vali enda lõikumisel kohti.

Selleks, et olukord kontrolli alla saada, peab abi otsima ning alustama vundamendist. Kaasa peavad tulema kodune olukord, kool ning kõik need valdkonnad, mis ennasthävitavat käitumist põhjustavad. Teoorias kõlab lihtsalt, tegelikult on aga keerulisem.

“Kes neid noori aitab?” küsib Lii Vanem. “Kus on Saaremaal lastepsühhiaatrid, kus on lastepsühholoogid? See ei ole ju üldse minu valdkond, minu teema. Ma ei tea, kelle teema see on. Lapsevanema, psühhiaatri? Kokkuvõttes tundub, et mitte kellegi. Kui mul on psühholoogi juurde mitme kuu pikkune järjekord ja tüdruk ennast tõeliselt ära lõigub, saan ma ta erakorraliselt paari päeva pärast psühholoogi juurde, aga sedagi erandkorras.”

Nii jääbki lahtiseks küsimus, mida ennast vigastavate noortega peale hakata, sest ainult üks inimene neid remontida ja parandada ei jõua. Suure osa saaksid ära teha vanemad, kui nad oskaksid oma last märgata, teda kuulata ja õigel ajal tegutseda.


Uue ajastu anoreksia

Rajaleidjas tegutsev psühholoog Eveli Kallas kinnitas, et ennastvigastav käitumine on füüsilise vigastuse tahtlik tekitamine enesetapukavatsuseta.

Levinumad viisid on lõikumine, põletamine, hammustamine, naha paranemise takistamine ning sellise käitumise ajendiks on pinge vähendamine. Laps tahab oma enesetunnet parandada ja leevendab füüsilise valu läbi negatiivseid emotsioone. Pärast enesevigastamist saabub rahutunne.

Kergem, kui halvale mõelda

Psühholoog selgitas, et organismis hakkab sel hetkel tööle opioidsüsteem, mis takistab vigastamise hetkel valu tundmist. “Lapsed toovad enda vigastamise põhjustena välja näiteks selle, et see mõjub vanematele kõige rohkem ja paneb neid probleemi märkama. Samuti on see kergem, kui pidevalt mõelda halbadele mälestustele, annab elusolemise tunde, see on ainus asi, mida nad saavad kontrollida. Osa tunneb, et on karistuse ära teeninud, ning see aitab neil väljendada tundeid, mida ei osata sõnastada,” rääkis Kallas.

Kõige enam kohtab säärast käitumist 15–35-aastaste seas, esimesed katsed tehakse seejuures 13–14-aastaselt. Spetsialistid näevad psühholoogi sõnul ennastvigastavas käitumises uue ajastu anoreksiat.

“Eestis on 2011. aastal läbiviidud uuringu järgi 14–15-aastaste seas 33% ennast tahtlikult vigastanud noori. Soolisi erinevusi ei ole, kuigi arvatakse, et see on pigem tüdrukute probleem,” rääkis psühholoog.

“Kaaslastel on seda raske märgata, sest vigastusi tekitatakse käsivartele, randmetele, reitele ja kõhule. Tavaliselt on need kohad riietega varjatud.”

Ennastvigastavale käitumisele ajendavad stress, depressioon, sõltuvusprobleemid, söömishäired, kalduvus impulsiivsusele, samuti traumaatilised lapsepõlvekogemused ja sõprade eeskuju.

Järjekord umbes kuu

“Minu praktikas on selliseid lugusid igal aastal kuni kolm. Ei saa väita, et see oleks kuidagi süvenenud. Pigem tundub, et sõber või tuttav teeb ees ja siis proovitakse järele, kuid niisugune käitumine ei jää üldjuhul püsima. Saaremaal (ja mujal Eestis) on psühhiaatrite järjekorrad umbes kuu aega pikad. Kuna spetsialiste on vähe ja vaimse tervise probleeme palju, tingib see mõningase ooteaja,” rääkis Rajaleidja keskuse psühholoog.

Ta lisas, et igas koolis on olemas tugisüsteem ja inimesed, kes saavad anda esmast abi ja teavet. Abi saavad pakkuda väljaõppinud terapeudid, psühholoogid ja psühhiaatrid ning infot leiab ka leheküljelt www.peaasi.ee.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 292 korda, sh täna 3)