Vangistus – kas imevits liiklusohutuse tagamisel?

Rainer Amur

“Rasked liiklusõnnetused saavad meedias alati palju kajastust ja kõnepinda ning arutelu käib sellegi üle, milline on õiglane karistus,” kirjutab Saaremaa prokurör Rainer Amur. “Kommentaariumid kihavad nagu mesilasepesa ning kostavad hüüdlaused “Mõrtsukas vangi!”, “Õige on ainult eluaegne vangistus!”, “Sellele aitab ainult omakohus!” jne. Lihtne on hukka mõista, aga raske on mõista.”

Maanteeamet avaldas märtsi lõpus 2017. aasta liiklusõnnetuste statistika, millest nähtub, et liiklusohutuse paranemisest veel rääkida ei saa. Kokku toimus 1406 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles sai viga 1725 ja hukkus 48 inimest. Saare maakonnas juhtus 44 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles sai viga 59 ja hukkus kaks inimest. Arvestades Eesti väiksust, on need arvud siiski väga suured.

Millegipärast arvavad inimesed, et enamik selliseid liiklusõnnetusi juhtub alkoholijoobe tõttu. See on siiski müüt, mis tuleb ümber lükata. Nimelt juhtus joobes juhi osalusel 2017. aastal 182 inimkannatanuga liiklusõnnetust, kuid 1224 õnnetust ehk enamik juhtus muul põhjusel, nagu kiiruse ületamine, tähelepanematus, mobiiltelefoniga rääkimine sõidu ajal jms.

Vaadake peeglisse

Hukkamõistjad võiksid ka ise peeglisse vaadata ja mõelda, kas keegi neist on kiirust ületanud või roolis olles telefoniga rääkinud. Ei usu, et keegi nendest pattudest prii on ning ainult juhus on see, et midagi ei ole juhtunud. Seega juhtub enamik liiklusõnnetustest tegelikult ikkagi inimeste oma hooletuse tõttu ja kogemata. Kui sõiduk on juba kaotanud juhitavuse, siis edasise üle puudub juhil kontroll ning tagajärjed sõltuvad juhusest – võib minna hästi, aga võib minna ka halvasti.

Pärnu maakohtu Kuressaare kohtumaja mõistis tänavu 21. märtsil liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi Jannely Punnissoni, kes oli mootorsõidukit juhtides hooletu, kuna ei jälginud piisava tähelepanelikkusega teed, vaid jälgis navigatsiooniseadet. Seetõttu jäi tal märkamata, et läheneb ristmikule, kus ta peab andma teed teistele sõidukitele. Järgnev oli kohutav – tugev kokkupõrge teise sõidukiga ning liiklusõnnetuse tagajärjena inimese surm.

Kohus mõistis tingimisi vangistuse ehk Jannely Punnisson ei lähe vanglasse karistust kandma, vaid peab läbima katseaja. “Jälle tingimisi. Mida peab Eesti Vabariigis kurjategija tegema, et ta vanglasse mõistetakse? Inimelu ei maksa midagi,” pahandatakse kommentaariumis.

Kas Jannely Punnisson on tapja, mõrvar? Vastus on ei. Jannely Punnisson eksis, kuid tagajärg oli juhus, kuid kahjuks kõige raskem juhus, mis on võimalik. Me kõik eksime, kes vähem, kes rohkem. Me eksime, kui ületame kiirust, me eksime, kui räägime juhtimise ajal mobiiltelefoniga, ning me ei usu, et midagi võiks juhtuda. See on aga illusioon. Kui me ei ole ise hoolsad, siis eksimused tulevad ning kaitstud ei ole ka neid õelaid kommentaare kirjutavad inimesed.

Vangistus ei ole ravim

Sellised eksimused ehk liiklusõnnetused on kriminaalkorras karistatavad, kuid erinevad väga palju tapmise või mõrva toimepanemisest. Kõige lihtsamalt selgitades tahab teo toimepanija tapmise või mõrva korral, et teine isik saaks surma (surm saabub konkreetse teo, nt laskmine, noaga löömine jms tagajärjel), ning selliste tegude eest mõistetakse üldjuhul reaalsed pikad vangistused. Liiklusõnnetused on aga õnnetused ning teo toimepanija ei soovi, et saabuks kellegi surm ehk surma saabumisel on oma roll mängida ka juhusel. Selle tõttu on ka seaduses sätestatud karistused liiklusõnnetuse toimepanemise eest leebemad, kuigi näiliselt on tagajärg sama – inimese surm.

Vangistus ei ole ravim, mis inimest paremaks muudab, eriti veel inimest, kes on eksinud juhuse tõttu. Need juhid liikluses, kes tõesti panevad üliraskeid tegusid toime – sõidavad joobeseisundis kihutades inimesi surnuks –, saavad üldjuhul ka reaalseid vangistusi. Selliste juhtumite puhul ei saa me enam rääkida liiklusõnnetustest ning seaduses on nende tegude toimepanijate jaoks ette nähtud eraldi raske karistusega kuriteokoosseis, karistuseks kolm kuni kaksteist aastat vangistust.

Arvestades aga üldist statistikat, ei ole selliseid juhtumeid õnneks väga palju. Suurem osa liiklusõnnetustest on lihtsad eksimused hooletusest ning neid tuleb osata rasketest juhtumitest eristada.

Selleks, et suurendada liiklusohutust, on vaja mootorsõidukit juhtides olla ise tähelepanelikum ja teistega arvestavam, mitte mõista hukka neid, kes on eksinud. Vangistus liiklusohutust ei paranda, parandada saame seda ainult meie – kõik liiklejad ise.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 390 korda, sh täna 1)