Kui õhuke politsei suudab tagada meie turvalisuse? (18)

Kalle Laanet

“Palju on räägitud praeguse valitsuse segasest riigijuhtimisest. Ühe käega jagatakse rahapakke, teise käega aga võetakse neidsamu pakke ära,” kirjutab riigikogu reformierakondlasest ase­esimees, endine siseminister Kalle Laanet.

Praegune valitsuse koosseis väidab, et meie riigil pole kunagi paremini läinud. Kas ei peaks siis sellisel õitsval ajal tegema investeeringuid, et raskematele aegadele vastu minna? Kahjuks on vabariigi valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2015–2019 kajastatud, et merepäästekutsete tõhusamaks haldamiseks tuleb merevalvekeskus üle viia Tallinna häirekeskuse Osmussaare tee 2 tööruumidesse. Kas see on mõistlik?

Politsei- ja piirivalveameti juhtkond on taas kord pandud sundseisu, kus tuleb sisemiste ressursside leidmise vajadusest tulenevalt teha raskeid otsuseid – ja kahjuks meie siseturvalisuse arvelt.

Kogu ressurss ühte kohta

Hiljuti teatas PPA ametlikult, et seoses ressursside targema kasutamisega ja sisemise eelarve leidmise vajadusega on PPA otsustanud merevalvekeskuse senise neljas kohas paiknemise asemel tuua kokku ühte asukohta. Üks selline keskus suletakse ka Saaremaal.

Väidetavalt paraneb merevalvekeskuse kokkukolimise tulemusena operatiivinfo edastamise kiirus, kuna ühises kohas on operatiivinfo liigutamine vähem ressurssi nõudev ja kiirem. Kuid kas see ei ole mitte vastuolus sellega, mida soovitakse saavutada haldusreformiga?

Kas pole riik mitte viimasel aastal tegelenud sellega, et meie riiklikult vajalikud institutsioonid ei koonduks pealinna, vaid hajuksid üle Eesti? Kas ei ole ohtlik tuua kogu ressurss ühte kohta, teades, et Eesti on pindalalt pisut suurem kui Tallinn ning teise Eesti otsa jõudmine võib võtta kindlasti rohkem kui kaks tundi. See aeg võib aga teatud olukordades olla kriitilise tähtsusega.

Samuti esitas PPA valitsusele personalikulude lisavajaduse taotluse seoses palgatõusudega kogusummas ca 14,5 miljonit eurot. See tagaks 10% palgatõusu kõikidele PPA teenistujatele. Tegemist on hädavajaliku ressursiga, sest vastasel korral peab inimesi hakkama koondama.

Ilmselgelt on PPA hetkel alamehitatud, aga kodanikele tuleb sellest hoolimata tagada teenuse kvaliteet. Prognoosi kohaselt on PPA-st järgmistel aastatel pensionile minemas ligi 25% praegustest politseiametnikest, st pea 1000 inimest. Kurb on selle juures tõsiasi, et nende inimeste asemele ei ole uusi tulemas. Nimelt on paljud konkursid uute töötajate leidmiseks mitmel juhul luhtunud.

PPA on praegu olukorras, kus kriitilistel ametikohtadel pakutav palk ei ole noorte ja tööturul aktiivsete inimeste silmis konkurentsivõimeline. Ometigi on samal ajal kasvanud inimeste ootused politseinikele. Paljud teenistujad teevad täiendavat tasustatavat tööd väljaspool PPA-d. Raske on seda noortele pahaks panna, sest pered vajavad ju toitmist.

Eestis räägitakse aina enam riigi rollist ja eeskujust tegutsemisel küberruumis ehk internetiavarustes ning selle võimekusest. Küberkuritegevus on kasvav trend, organiseeritud kuritegevus internetis muutub järjest agressiivsemaks. Selleks, et PPA saaks täita oma kohustusi küberkuritegude ennetamisel ja lahendamisel, on meil vaja kvalifitseeritud IT-alaste teadmistega inimesi. Kust aga saada kompetentseid spetsialiste, kui palgalõhe avaliku sektori ja IT-sektori vahel on kohati kahekordne?

Turvalisus pole kokkuhoiukoht

On palju kohti, kus riik saab kokku hoida. Kindlasti ei tohiks aga olla üks nendest meie riigi siseturvalisus. Turvaline riik on üks põhjuseid, miks me tahame siin elada ega vali uueks kodumaaks mõnda teist riiki.

Valitsusel on alati valida, kas parandada siseturvalisust, mis puudutab absoluutselt kõiki meie kodanikke, või pumbata raha tasuta transpordi projekti, mis katab Eestist vaid väga marginaalse osa ega ole pikas perspektiivis kuidagi jätkusuutlik. Kas õnnelik ja turvatud kodanik või tasuta lühiajalised kampaaniaprojektid? Millist Eestit me tahame?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 941 korda, sh täna 1)