Orissaares kõneldi haridusest

Eelmisel reedel toimus Orissaares esimest korda hariduskonverents, mis pühendatud kauaaegse koolidirektori Heino Tiiduse 100. sünniaastapäevale. Saarte Hääl avaldab lühendatud kujul neli ettekannet. Kokkuvõtted teinud Raul Vinni.


Silvi Teesalu: haridus ja haritus

Me elame digiajastul, kus maailmast arusaamist on muutmas infotehnoloogia arengud. See on samasugune suur revolutsioon tööstuses-tootmises nagu see, mis algas 18. sajandil Inglismaal, kui tootmises hakati kasutama aurujõudu. Inimene ja tema põhivajadused on jäänud samaks. Me tahame ikka süüa ja magada. Me oleme ise ka täpselt samasugused – kaks silma ja kõrva ning üks nina ja suu. Olmeline tase on seevastu hoopis midagi muud kui kaks-kolm sajandit tagasi.

Tohutu kiirusega on arenenud kooliharidus: Tootsi-aegne krihvel ja tahvel on asendunud nutiseadmetega.

Ometi on ka koolis äratuntavat sarnasust eelnevate aegadega: matemaatika, füüsika, keemia – neid põhiaineid õpime ka täna. Seda ajal, mil teadus on põhitõdede baasil jõudnud maailma tunnetamises võrratult kaugemale ja sügavamale kui enne.

EESTVEDAJA: Silvi Teesalu algatusel toimus Orissaares palju huvi tekitanud hariduskonverents.
Mihkel Tiidus

Arvudeta ei saa me ka tänapäeval, kuigi nüüd võime anda üsna palju ülesandeid arvutitele, kes inimest lahendamiskiiruses tohutult ületavad.

Tänapäeva maailma areng on suuresti seotud inimeste haridustaseme tõusuga. Käige koolis või koolides ja ammutage teadmisi. Kool annab võimaluse õppida.

Tasub tähele panna, et täna õpitu võib homme paista hoopis teises kontekstis. See võib vajada juurdeõppimist, et sellest paremini aru saada ja seda oma elu korraldamisel kasutada. Kooliprogrammide muutumine ja kooli muutumine on loomulik ja vajalik, sest ühiskond areneb ja koos sellega ka ootused koolidest ellu astuvatele inimestele.

Siiani olen rääkinud haridusest – mis sisuliselt on teadmiste omandamise protsess. Teisalt on haritus, mis tähendab seda, millisel moel inimene oma haridust kasutab.

Haritus tähendab haritud inimese võimet kasutada oma teadmisi ja oskusi mitte ainult ametialaselt, vaid suurema eesmärgiga – kasutada nii, et sellest oleks tulu kogukonnale, oma maale.

Haritus tähendab mõista teiste inimeste ja ka oma riigi vajadusi ning tahtmist anda oma panus, mis teeb elu paremaks mitte ainult endal, vaid ka teistel.

Arendage oma silmaringi. Arendage vaimsust. Väga soovitan lugeda raamatuid – ilukirjandus annab võtme teiste inimeste mõistmiseks. Eriti palju saab õppida suurmeeste ja naiste elulugudest.

Juba vanad viikingid, kellel polnud uhkeid koole, nagu meil praegu, pöörasid inimese inimlikele omadustele suurt tähelepanu.

Silvi Teesalu, PhD, on Orissaare osavallakogu juht ja Saaremaa vallavolikogu liige. Ta on ka Orissaare mõtteklubi ja hariduskonverentsi algataja.


Urve Läänemets: kõik ei ole autoriteedid

Õpilased vaatavad direktorit alati aukartusega ja nii see peabki olema. Paraku iga direktor kõigi poolt tunnustatud liidri rolli välja ei kanna. Heino Tiidus suutis seda, muidu poleks me siin ja täna seda konverentsi pidamas.

Alustan sellest, et Heino Tiidus õpetas meie klassile, kes me Orissaares 1965. aastal lõpetasime, ühiskonnaõpetust. Ta õpetas koostööst ja kollektiivist lugu pidama ning väärikalt käituma ja seadusi austama. Seadusi kui ühiselu reegleid tuleb paraku austada igas ühiskonnas, liikluseeskirjadest põhiseaduseni, inimlikest kõlblusnormidest kõnelemata.

Tema oskas luua klassis sellise rahuliku ja samas niisuguse meeleolu, mis kutsus küsimusi esitama, kaasa rääkima ja arvamust avaldama. See oli just see, mille poole tänapäeva pedagoogikas endiselt püüeldakse – et õpilased tunnist aktiivselt osa võtaksid ja kaasa mõtleksid.

Heino Tiidus oli eelkõige väga hea kuulaja ja mõistev inimene. Tänapäeval öeldakse selle kohta empaatiavõime. Meiekoolipäevil saadi läbi ilma võõrsõnadeta, kuid õpilastes kasvatati lugupidamist teiste inimeste vastu, oskust koos millegi nimel töötada ja õppida oma võimete kohaselt.

Tiiduse perioodi Orissaare keskkoolist läks meie klassist ja teistestki klassidest enamik ülikooli. Orissaarest saadud haridus lubas õppida mõnel meist Moskvas ja hilisemas elus töötada välisülikooliski, kuid kõige olulisem oli omandatud eetiline eluhoiak – arusaamine, mida sobib teha ja mida mitte. Sai selgeks seegi, et kõigepealt mõtle, mida sa ise jätsid tegemata, enne kui teisi süüdistama kipud.

Heino Tiidus ja teisedki õpetajad edastasid seda sõnumit lihtsalt ja arusaadavalt. Nii kujunes tõdemus, et tark on õppida kõike, mida kool pakub, õpid ju endale. Tänapäevane sõna selleks on õpimotivatsioon, kuid tahtekasvatusest ja soovist pingutada pole heaoluühiskonnas rääkida eriti moodne. Ometigi näen ka praegu koolis veel pisut õpetajatööd tehes, et endiselt on noori, kes tahavadki õppida ja palju teada ja osata.

/…/
Heino Tiidus ütles sageli, et midagi ju ikka on ühes või teises asjas kasulikku. Direktor peab suutma tekitada optimismi ja julgust otsida lahendusi. Nii oligi. Ja kool ei töötanud pelgalt kontrollivate inspektorite pärast, vaid ikka selleks, et Orissaarest oleks võimalik minna hea teadmiste pagasiga edasi õppima. Ja see oligi võimalik. Praegu läheb Orissaarest ülikoolidesse kahjuks vähem õpilasi, kuid kindlasti on selleks ka koolist mitteolenevaid põhjusi. Ajad on teised ja rahvastki vähem.
Minu hinnangul võiks Heino Tiidust pidada pedagoogilise eetika ja kooli kui organisatsiooni juhtimise väljapaistvaks praktikuks. Heino Tiidus ei publitseerinud artikleid, kuid tema panus Eesti ühiskonda on tänapäeva haridusuuendajatest ja kultuuriakrobaatidest oluliselt suurem.

/…/
Heino Tiidus oli omast ajast kõvasti ees. Oskus kooliperet liita ja turvalist töökeskkonda luua on midagi, mida valdavad vähesed koolijuhid.
Liiga sageli aetakse segi autoritaarsuse ja autoriteedi mõisted. Autoritaarsust on tänases Eesti koolis kardetavasti rohkem, kui seda näha tahaks. Autoriteet tähendab eelkõige tunnustust ja lugupidamist isiku vastu, kes seda autoriteeti kannab.

Urve Läänemets, PhD, on Orissaare keskkooli vilistlane, haridustegelane.


Helle Kahm

Helle Kahm: peame kasutama võimalusi

Me teame, et Saaremaa elanike arv on aastate jooksul suuremgi olnud kui praegu. Suviti võime elanike arvu muidugi kahekordistada, kuid ometi ei ole me kaotanud lootust, et ühel päeval hakkab elanike arv jälle kasvama. Eks hariduselgi on siin oma suur roll, kõik on kõigega seotud, eriti meil siin saare peal. Kuigi Saaremaa vald on lapseohtu, napilt kolm kuud vana, on meie soovid ja ootused ülikõrged. Seda ka hariduse osas.

Saaremaa vallas on hallatavaid haridusasutusi täna 36. Laste arv koolides ulatub 26-st 1010-ni ja lasteaedades 32-st 228 lapseni. Lisaks rikastavad meie haridusmaastikku erakool Luce, väikesed, kogukondlikud lapsehoiuteenused, samuti nn riigikoolid: ametikool, kolledž, Kallemäe.

Sel teisipäeval (konverents toimus eelmisel nädalal – toim) kirjutasime me alla riigigümnaasiumi lepingule, millele nüüd parima võimaliku sisu loomine saab olema üks suuri tegevusi, mida planeerime.

Uus kooliruum, kaasaegne disain ja õpikäsitlus pakuvad väljakutset ja panevad põlema nii laste, õpetajate kui ka lastevanemate silmad. Fantaasia on võimalik tegelikkuseks luua, sealjuures piisava jonnakusega kõiki detaile läbi vaieldes ja arutades. Kõige selle juures ei tohi me ometi pisiasjadesse liiga kinni jääda ja karta otsuseid teha.

Riigigümnaasiumi tekkega kohandatakse seni Kuressaare linnas gümnaasiumiharidust pakkunud koolid ümber põhikoolideks, seegi pakub ühtviisi nii teatud lahkumisvalu kui ka võimalust. Meie valik on: kas võtame sellest parima või oleme liiga väsinud reformidest ja muutustest ning jääme kinni omaenese ainutarkuse ideesse, jättes võimalused kasutamata. Vaevalt küll, saarlane on tark inimtõug.

/…/
Uutele ja erinevatele võimalustele otsavaatamine, nendega katsetamine ja parema poole püüdlemine, eks see on hariduse võtmesõna olnud alati. Mood muutub ja riigikorrad muutuvad. Vajadus hea hariduse järele ei muutu, see on igavene! Mis on aga kindel, on see, et meil on vaja palju tööd ära teha, kas me seda tehes ka austuse pälvime, näitab aeg.

Helle Kahm on Saaremaa abivallavanem hariduse alal.


Ott Kärner: me kõik oleme inimesed

Olen 18-aastane ja pärit võrdlemisi suurest perest. Mul on neli venda ja kuus õde. Praegu õpin Orissaare gümnaasiumi 12. klassis. Põhikoolis käisin Tornimäel. Olen olnud 1. klassist saati ainult viieline.

Mulle meeldib olla ettevõtlik, mis põhikoolis väljendus esialgu ainult olümpiaadidel käimises ja õpilas­esindusse kuulumises. Orissaare gümnaasiumi oli mul palju rohkem võimalusi.

/…/
Kõige uhkem olen teadussaates “Rakett69” osalemise üle. Osalemissoov oli mul ammu. Gümnaasiumis mõtlesin mitu korda minna. Kuid nii kümnendas kui ka üheteistkümnendas klassis oli mul tunne, et ma ei ole veel valmis. Kui eelmise “Raketi” hooaja võitis Karl Vilhelm, siis tundsin, et kui tema suutis võita, olles alles põhikooliõpilane, siis suudan seda ka mina. Sel hetkel otsustasingi, et enam mul ühtegi vabandust ei ole.

Mida ma siis sellest saates osalemisest sain? Kindlasti palju uusi tuttavaid. Peale selle teatakse mind rohkem ning juba on tulnud ka tööpakkumisi. Tähtsaim on see, et minu jaoks pole Eestis enam “liiga tarku” inimesi. Ma ei tunne end enam halvasti, kui ma käin erinevate olümpiaadide lõppvoorudes, kus ma kedagi ei tea. Pärast “Raketis” osalemist ma tean, et kõik on inimesed, olgu ta nii tark kui tahes, ikka on inimene. Ja seega pole väga raske minna kellegi juurde ja lihtsalt lobiseda.

Aga tegelikult ei ole see, mida mina olen teinud, midagi erilist. Ma olen vaid õigel ajal jah öelnud. See on kõik. Kes iganes suudaks sedasama teha, mida mina olen teinud. Tuleb lihtsalt oma mugavustsoonist välja saada. Kogu ettevõtlikkus ongi mugavustsooni eiramine. Tuleb julgeda riskida, sest kaotada pole tavaliselt midagi, võita aga selle eest paljutki.

Ja otse loomulikult julge olla sina ise!

Ott Kärner on Orissaare gümnaasiumi 12. kl õpilane, teadussaate “Rakett69” osaleja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 413 korda, sh täna 1)