RUTH JA VELLO KAASEN: NATUKE ON KAHJU, ET SEE MAJA VALMIS ON

Ajakirja Kodukiri juba 21. korda toimunud konkurss Aasta Kodu tõi seekord remondipreemia Saaremaale, Ilpla küla Kopli talu pererahvale Ruth ja Vello Kaasenile. Preemia ise tähendas 1000 euro väärtuses tööriistu firmalt AEG Powertools.

Saare maakonna Kauni Kodu komisjoni esindaja Reet Viira ütleb võitjate kohta: “Nad on imearmsasti oma kodu valmis saanud. Rehielamust on meie rahvas ju välja kasvanud, aga anda rehielamule nüüdisaegne ilme, see on super!” Ja Reedal on tuline õigus. Nagu OK eelmises numbris lubasime, käisime Kopli perel külas ja vaatasime nende tubli töö üle.

Konkursile esitas pere end ise: “Me oleme seda Kodukirja konkurssi aastaid jälginud. Mõtlesime, et – miks mitte? Tegelikult oleks õige öelda, et me saime mitte remondi-, vaid renoveerimise auhinna.” Auhinna väärtust tõstab veel seegi, et kui katuse-, veevärgi- ja elektritööd välja arvata, on kõik siin peremehe oma vaimu- ja kätetöö vili. “Puidutöid ei usaldanud ma kellelegi teisele,” tunnistab Vello.

Peremees harib meid kõigepealt küla ajaloo asjus. Juba enne Põhjasõda siin asunud küla asemele on tänaseks tekkinud põld. Sõjale järgnenud katk laastas küla põhjalikult ja hiljem, 1860-ndatel tekkis uus küla pisut eemale, oma praegusele kohale. Kopli talu on ehitatud 1880. Kõrvaltalu päris omaaegse kombe kohaselt pere vanim poeg, vanuselt teine poeg sai parima hariduse, mis toona võimalik. Sel ajal oli siis parim Kaarma õpetajate seminar. Talle anti ka koplist väike maatükk, kuhu ta ehitas siis selle Kopli talu. “Tolleaegsetel taludel on tavaliselt ümber suured sepikojad ja aidad, aga siin midagi sellist pole. Mina arvan, et kuna ta pidas koolmeistriametit ja oli mõnda aega ka Ilpla vallakirjutaja, andis see kindla sissetuleku. Oma tarbeks ta muidugi loomi pidas, aga rohkemaks polnud vajadust. Mõnda aega tegutses siin hoones ka Ilpla külakool, kus peremees Mart Nelis õpetaja oli.”

Vanast uue tegemine oli pikk ja põhjalik protsess. Seinad vajasid toestamist, põrandad vahetati välja täielikult. Suuremad tööd tegid ära Karukella tublid ehitusmehed. Puutööd ei usaldanud peremees aga kellelegi teisele.

 

Kopli talu ligi hektarilise krundi ostsid Kaasenid kümme aastat tagasi ajalehekuulutuse peale. Siinkandis on hea muld, kus peremehe sõnul kasvab kõik, nii umbrohi kui ka kultuurtaimed. Enne praeguste omanike kätte jõudmist seisis talu ligi kümmekond aastat tühjana, aed jõudis parasjagu metsistuda ning lõpuks ei paistnud talu enam võsa ja “ülekäte” kasvanud viljapuude vahelt väljagi. Õnneks hoidis paljukirutud eterniitkatus maja alles.

Seinasoojustuseks on kasutatud roomatte, mida katab krohv.

Praegu on hoonel taas korralik rookatus peal, mille harjaosa sai uuendatud veel eelmisel aastal. “Meid võlus Kopli puhul ka see, et maja ei olnud veel tabanud euroremondi hullus. Palju oli säilinud vanu asju, kuuridest leidsime üht-teist vana ja kasutamiskõlbulikku.” Tõepoolest, siin on ära kasutatud kõik, mis vanast majas üle jäi või kusagilt mujalt leiti ja mis vähegi uue funktsiooni välja kandis. Vanadest tammepuust kaevuraketest on saanud kaunis ümbris ventilatsioonisüsteemile, voodrilaudadest kapisahtlid, suured viljasõelad on muutunud valgustiteks ning isegi vana maja vanad aknad on nüüd uhkeldamas raamatukapi ees või raamimas väärikate aegade väärt fotosid.

“Mõte oli selline, et hoida alles kõik, mis vähegi kasutuskõlbulik, alustades sepanaeltest kuni vanade käsitöötellisteni välja,” ütleb Vello ja lisab, et see pidi ikka väga mädanenud asi olema, mis lõpuks lõkkesse läks.

“Nii põnev oli töölt tulla!” meenutab Ruth. “Vello oli vahepeal jälle midagi uut välja mõelnud ja valmis teinud.” Olgu see siis trafarettmaaling köögi seintel või vanast rehast meisterdatud köögitarvikute hoidja. “Ma tahtsin, et selle vana maja riistad hakkaksid meie kodus uuesti elama. Neil kõigil on ju oma ajalugu, nad kõik on käsitsi tehtud,” räägib Vello. “Meie üks raskemaid ülesandeid oli see, kuidas vanasse, suhteliselt pimedasse majja valgust sisse tuua. Aknaavad on jäetud samaks – kui neid tõstma hakata, muutuvad proportsioonid ja siis on juba parem uus ja suur maja ehitada.”

Köögis on taaskasutamist leidnud palju vana maja materjali, tarbeesemeid ja tööriistu. Vana reha sobib näiteks suurepäraselt köögitarvikute hoidjaks.

Riidekapi usteks on kasutatud vanu rehealuse värava laudu.

Seegi mõte oli pererahval aegade jooksul peast läbi käinud. Umbes kümmekond aastat otsiti endale uut kodu. Kõigepealt kohta, kuhu just nimelt uus maja püsti panna. Võib-olla isegi selline minimalistlik, funkmaja. Kohta ei leitud. “Siis käis mingi krõks ja tuli mõte, et see otsitav võiks hoopis vana maja olla. Me olime kulutanud nii palju aega, et leida sobivat ehituskrunti.” Aga nende vanade majadega oli lugu selline, et kas oli liiga kaugel või liiga kallis või liiga korrast ära. Käidi vaatamas erinevatel aegadel ja otsimas seda oma tunnet… et kas see koht on just sinu jaoks.
“Lõpuks oli selline tunne, et me ei saagi maale!” meenutab Ruth. “Aga siis meenus mulle, et oli veel üks koht, mida me ei olnud vaatamas käinud. Selle kohta öeldi, et sobiks ehk vaid suvilaks. Aga kui me siis siia hoovi jõudsime… muidugi oli see paras džungel, aga ma tundsin, et rohkem pole vaja otsida. See on just see õige koht.” Ju siis ei saanudki teisiti minna, see koht siin ootas just Ruthi ja Vellot. Parajalt väike või parajalt suur. “Liiga suurt maja ei ole vaja, me ju teadsime, et jääme varsti kahekesi, lapsed lähevad oma teed…” arutleb Vello.

Kopliga on see vahva lugu, et seest tundub ta palju suurem, kui väljast paistab. Võib-olla sellepärast, et kogu ruum on väga oskuslikult ja maksimaalselt ära kasutatud.

Kui kardinapuud ei ole võimalik kinnitada seina külge, võib ta vabalt olla ka laes.

Praegu on maja põhimõtteliselt valmis. “Miks me seda nii kaua tegime? Sest me nautisime seda protsessi,” räägib Vello. “Sa kogu aeg lood midagi! Ja natuke on kahju, et see asi valmis on. Et see läbi sai. See protsess oli nii nauditav. Igal asjal on mingi mõte ja lugu jutustada, igal tööl on oma tähendus.”

Ja majas on tõesti oma x-faktor. “Seda tuleb leida puudutades, puudutades neid puitpindu,” lausub Vello. Krohvitud seinte all on roomatt – roog on väga soojapidav, seob hästi krohvi.

Pesuruumi seintel püüab pilku Vello laotud mosaiik – terve kunstiteos glasuurplaadi kildudest. Originaalne ja ainulaadne. “Kui ma oleksin siia pannud tavalised kandilised plaadid, poleks siin olnud juures seda käsitöö jälge.” Peremehe mitmekülgsetest annetest räägib ka tualettruumis uhkeldav keraamiline kraanikauss. Anne Tootma juures meisterdatud – praktiline ja ilus. Inspiratsiooni sai Vello muide Epp-Maria Kokamäe keraamikust tütrelt. “Tema teeb keraamilisi kraanikausse ja mul tuli mõte ka üks selline teha. Anne kohe imestas, et puutöömees tuleb savi tegema: “Kas sa oled üldse varem savi käes hoidnud? Kunagi ei hakka algaja tegema suuremõõtmelist asja! Hakka kõigepealt tassist peale ja tõesta, et sa saad sellega hakkama.” Ja tegingi terve talve mitmesuguseid väikevorme, kuni enne kevadet sain alustada oma kraanikausiga. Aga minul õnnestus kohe esimese korraga see kauss valmis teha. Tore, et mul õnnestus õppida uut asja,” meenutab Vello aastast õppimist Anne kunstikoolis.

Kraanikausi voolis Vello ise.

Teisele korrusele on välja ehitatud kodukontor ja magamistoad. “Meie põhimõte on elada suurelt väikestes ruumides!” ütleb peremees. Vanad laudavärava lauad on leidnud nutikat kasutamist riidekapi ustena, millele annavad veel erilise võlu köiejupist käepidemed.

Lauad on ilma igasuguse töötluseta, ainult harja ja seebiga puhtaks pestud. Pererahva voodi on loomulikult ka ise tehtud. Selle küljeosa on ikka ka taaskasutatud materjalist, mille päritolu palub pererahvas saladusse jätta. Voodi otstena on pruukimist leidnud vanad uksed.

“Maja ostetakse, aga kodu ehitatakse,” on Vello veendunud. “Meie eesmärk on luua selline kodu, mis peegeldaks meid ennast. See, mis siin on – see olemegi meie.”
Tore, et üks tore koht, suur töö ja paljud leidlikud ideed on märkamist ja äramärkimist leidnud.

Maja vanad aknad on leidnud kasutamist raamatukapi ustena.

Voodiotsteks sobivad vanad uksed.

Pererahvas teeb ka koduleiba, mis müüvat päris hästi. Kui lugeja mäletab, siis pälvis Kaaseni pere koduleib tunnustust ka Saarte Hääle leivakonkursil. Suurepärase koogiretsepti saime ka ja soovitame lugejatele. Sedakorda mitte soojalt, vaid just külmalt.

PEREKOND KAASENI TOORKOOK
Koostisained on:
• datlid
• mandlid
• toortatar
• kookoshelbed
• India pähklid
• agaavisiirup
• kaarobi- e jaanikaunapulber
• sidrunimahl
• kookosrasv
Tööprotsessi saladust soovitame küsida pererahva käest.

Pildid IRINA MÄGI, ERAKOGU

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 003 korda, sh täna 1)