Lihtne töö saarlasi enam ei toida (17)

Heido Vitsur

“Praegune olukord, kus Saaremaal on Eesti ühed viletsamad palgad, igavesti kesta ei saa,” ütles Saarte Häälele presidendi majandusnõunik Heido Vitsur. “Arvan, et 20 aasta pärast ei oma töö asukoht enam üldse nii palju tähtsust kui praegu.”

Kui aastate eest kasvasid Saaremaa palgad Tallinna omadega samas tempos, siis ühel hetkel hakkas palga kasv Saaremaal pidurduma ja mahajäämus riigi keskmisega võrreldes aina kasvama. Praegu on Saaremaa palgad Eesti madalaimad. Põhjus on see, et traditsioonilist tööd jääb üha vähemaks.

Traditsioonilise all ei pea ma silmas ainult neid töid, mis on saartele aastasadu omased olnud – merenduse ja kalapüügiga seotut –, vaid tööd näiteks toiduainete tootmises ja teenuste sektoris, mis on suhteliselt lihtsad ja madalapalgalised tööd.

Toiduainete tööstus on üle Eesti – olgu see Tallinnas, Põlvas või Põltsamaal – olnud üks madalapalgalisemaid sektoreid. Madalad on palgad ka teeninduse valdkonnas. On olnud aegu, kus neis valdkondades makstud töötasud ei olnudki nii madalad, ent teiste valdkondade palgad läksid väga kiiresti eest ära.

Küsimus ei olegi niivõrd selles, et suhteliselt lihtne töö just Saaremaalt või Hiiumaalt kaob, vaid et see Eestis üldse väheneb. Traditsioonilist suhteliselt lihtsat käsitsi tööd, kus konkureerime Euroopas kõige vaesemate riikidega või madalapalgaliste Aasia riikidega, jääb paratamatult vähemaks, sest seda järgemööda automatiseeritakse.

Mis muudab saartel ja teistes suurematest tõmbekeskustest kaugemates piirkondades olukorra keeruliseks, on see, et nii töö saamine kui ka töö pakkumine on seal ebasoodsam kui mujal.

Ning osaliselt võivad saarte madalad palgad tuleneda ka tööandja suhtumisest “kuhu sul ikka mujale minna”.

Mandril on probleem aga natuke leebem ehk seetõttu, et tööjõu liikumisel on vähem takistusi. Saaremaalt mandrile ja eriti Tallinna sõita on ju tunduvalt keerulisem kui näiteks Harjumaa kaugematest piirkondadest või Raplamaalt. Raplamaalt on lihtne töö peaaegu juba kadunud, sest väga suur osa elanikest käib tööl Tallinnas.

Arvan, et praegune olukord, kus Saare maakond kuulub palga poolest viimaste sekka, igavesti kesta ei saa. Kuskil peab toimuma mingisugune korrektsioon. Emb-kumb – kas tööjõu või töökohtade liikumisega.

Ilmselt on juba praegu üleminekuaeg ning senine töötamise mudel, kus tööd tehakse kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas kindlas asukohas, on varsti minevik. Lihtsama töö osakaal väheneb, sest selle tööd teevad suures osas ära kas automaadid või robotid. 20 aasta pärast ei oma töö asukoht enam üldse nii palju tähtsust kui praegu.

Praegustel tootmisfirmadel on kaks võimalust: kas nad suudavad tööviljakust ja sellega seoses ka palkasid oluliselt tõsta või jätkavad nii kaua, kuni on veel inimesi, kes madala palgaga lepivad. Sest tööturule tulev järgmine põlvkond inimesi sinna enam tööle ei lähe.

See on kõikjal nii, et uus põlvkond on vanadest kammitsatest vaba ja näeb võimalusi, mida vanem ja konservatiivsem põlvkond ei oska näha. Eelis­tades hoopis teist laadi tööd, kus asukoht ei ole üldse tähtis.

Meil on juba praegu palju selliseid töökohti, kus on täiesti ükskõik, kas teha tööd kabinetis või kodus diivanil, Tallinnas, Saaremaal või Kihnus.

Muutus toimub juba praegu ning mida aeg edasi, seda rohkem. Selles näengi ma peamist lahendust Saaremaa madalate palkade probleemile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 789 korda, sh täna 1)