PERSOON: Maailmameistrite treener Viktor Umb: purjetamisannet Saaremaal jagub (2)

Kolme aastaga Saaremaa merispordi seltsile kolm noorte jääpurjetamise maailmameistrit vorminud Viktor Umb kinnitab, et siinsed noored ei jää andelt kuidagi alla maailma tipptasemele.

MAAILMAMEISTRID KELKUDEL: Treener Viktor Umbi õpilased on Saaremaa merispordi seltsile toonud kolm maailmameistritiitlit jääpurjetamises. Selleks hooajaks on kelgud seinale pandud ja minnakse juba vee peale.
RAUL VINNI



Daniel Rüütel 2016, Georg Pao­mees 2017, Karl Ader 2018. Need on noored saarlased, kes on Ice-Optimisti klassis maailmameistritiitli pälvinud. Nende treener Viktor Umb on tagasihoidlik mees, kes ütleb, et vägisi ei tee sportlast kellestki. Kui ikka tahtmist ei ole, siis ei pea trennis käima.

Treener Umbi lugu on üks paljudest omasarnastest. 2013. aastal tuli ta SMS-i juhtide kutsel treeneriks kolmeks kuuks ehk üheks suveks. “Suvel saab viis aastat täis,” naerab klubis ja Saaremaa spordikoolis treeneriametit pidav Viktor Umb.

Spordiga kursis olevatel inimestel kerkis tol 2013. aasta suvel Umbi Kuressaarde tuleku uudist kuuldes vahest korraks kulm kõrgemale. Tegu on treeneriga, kes oli oma tütarde Eliise ja Marjaliisaga seilanud pea 10 aastat erinevates paadiklassides nii Eesti tipus kui ka maailma absoluutse tipu lähedal. Isa Viktor treeneri, mänedžeri ja autojuhi rollis. Ja nüüd tuleb selline treener äkki Saaremaale! “Oli nii, et tüdrukud ei teadnud, kas jätkavad, ja olümpiapurjetamises oli vaheaasta,” meenutab Umb. “Saaremaa on kena koht ja mõtlesin, et tulen korraks.”

Tütred ja isa otsustasid siiski, et aktiivse olümpiapurjetamisega ei jätkata. Umbi sõnul oli see nii väsitav. Aastaid tuli elada nii, et rohkem oldi Eestist ära kui siin. Lisaks tuli Eestile kohaselt viimnegi kui rahanatuke ise välja ajada ning ka siis oli eelarve ikka väga punase joone peal. Kõik see kokku polnud just kerge.

Kihnu poiss

Viktor Umbi tee treeneriks on olnud huvitav. Just seetõttu, et kui tavaliselt on purjetamis­treenerid ikkagi ise kunagi üsna tipptasemel purjetanud, siis temal uhkeid tiitleid ja medaleid ette näidata ei ole. Üllatusena selgub, et Viktor Umb on pärit Kihnust. “Ema elab mul siiani seal ja käin ka mina seal. Mitte nii tihti, kui tahaks,” nendib ta.

Seega polnud Viktoril kihnlasena merega tuttavaks saamisest pääsu, kuigi tänapäeva mõistes võistluspurjetamisest oli asi kaugel. Tema poisipõlves polnud lapsevanematel kombeks külalapsi karjatada. Nood kasvasid omapead. “Kamba peale meil seal üks paat oli, selline päramootoriga,” meenutab ta. Tol ajal oli ka väikestel kalapaatidel peal lisaks mootorile ka puri. Pärast põhikooli lõppu suurele maale Pärnusse läinud, purjetas Umb ka seal edasi, kuid mitte aktiivselt. Selleks polnud mahti ega võimalusi. Ta enda sõnul polnud tipp-purjetamisega tegelemine ka eesmärk omaette. Sporti tegi ta küll, näiteks suusatas päris edukalt.

Purjetamisele andis Umb sõrme ja hiljem ka käe siis, kui ta oma tütred hakkasid trennis käima. Kõrvalt vaadates jõudis ta arusaamale, et tuleb teha valik. “Kas jääda tol ajal olnud süsteemi, mille puhul oli sada protsenti selge, et see ei vii tulemusteni,” sõnab ta. Et ta oli ise eluaeg sporti teinud ja lastessegi spordipisikut süstinud, hakkas kaalukauss vajuma sinnapoole, et lapsi ei saa niimoodi jätta. “Tuli seda asja ise nii-öelda vedama hakata,” meenutab Umb, kel oli oma isikliku klubiga pigem selline üksiku hundi maine.

Tasapisi hakkasid tekkima kontaktid Eestist väljaspool, kus ta nägi, kuidas asju tehti ikka hoopis teistmoodi kui siinsel tasandil. Silmaring avardus. Kui oled asja sees, siis hakkavad mõtleval ja asjast huvitatud inimesel Umbi sõnul küsimused tekkima. Nendele otsid vastuseid ja sealt tekivad uued küsimused. Ta hakkas käima koolitustel ja siis sai lektoritelt just teda huvitavaid asju küsida ja kõrva taha panna. “Minu kogemuse põhjal pole keegi aitamisest keeldunud,” nendib ta, et huvilisele ollakse ikka nõus asja seletama. Keerulisem oli purjetajate endi seltskonnas Eestist väljas. Seal niisama lihtsalt ei räägita. Tipptreeneritel on suisa lepingus sees, mida nad tohivad rääkida ja mida mitte. Teavet vajadusel ostetakse. Samamoodi ostetakse näiteks treeningupartnereid, ka õed Umbid said seda rolli täita.

Kokkuvõttes oligi nii, et kogemusi kogudes hakkas Viktor Umb oma lapsi treenima teistmoodi kui Eestis kombeks. “Süsteemi sissekasvanud inimestele see ei meeldinud. Eestis nagu kardetakse, et äkki saab keegi liiga targaks,” sõnab ta ja lisab, et eks ta ole ise ka üsna otseütleja tüüp, mis teadupoolest alati sõpru ei too.

Umb kinnitab, et tema jaoks on treenimise juures reegel ja põhimõte number üks, et laste silmad säraksid. “Ma ei ole treener selleks, et pean vägisi kedagi taguma trenni tegema. Mina saan aidata ainult neid, kes tahavad teha,” räägib ta ja ütleb, et kohe kindlasti ei saagi kõikidest purjetajaid või üldse sportlasi. See on täiesti normaalne. Noorest peast peab laps olema lihtsalt aktiivne. Kui on millegi peale annet ja tahtmist, siis on tore, kui laps selle alaga tegeleb. Viktor Umbi sõnul hakkab mingil hetkel lisaks andele suuremat rolli mängima töö.

“See ande ja töö vahekord hakkab tasapisi kogu aeg rohkem töö poole kalduma,” selgitab ta, viidates, et ainult andega kaugele ei purjeta. Kui nüüd lisada siia veel tingimuste loomine, saab hakata rääkima tippu jõudmisest.

“Annet on siin Saaremaal küll,” kinnitab Umb nimesid nimetamata. Seda tõendavad ka Saaremaa noorte tulemused Eesti võistlustel. Tema sõnul ei oleks mõne noore maailma tippu jõudmine ande poolest üldse probleem. Paraku tahab nii kaugele jõudmine ka raha, panustamist ja pühendumist. Eestis on nii, et klubi kasvatab noore küll üles, kuid tippu viimise jaoks vahendeid enam ei ole. Selle eest peab sportlane või siis tegelikult tema pere ise hoolitsema. Tippu jõudmise puhul käib jutt ikkagi vee peal purjetamisest.

Eesti tingimustes eeldab tipu poole pürgimine seda, et sisuliselt peab noor purjetaja siitmailt ära kolima. Vähemalt talveks, sinna, kus on paremad treeningutingimused. Seda juba 7–8-aastaselt. Siis on lootust, et teismelisena on ta omavanuste seas juba maailma eesotsas.

Purjetamises on ka nii, et treenimine tähendab sõitmist. Kusjuures mitte ainult märkide vahel sõelumist, vaid võistlemist. Viktor Umbi sõnul on kõige keerulisemad asjad stardid. Nendes kogemuse saamiseks on võistlemist vaja. Kui starti selgeks ei saa, pole tippu asja.

Teine pool on tema sõnul psüühika – erinevates situatsioonides käitumine ja kasvõi pinge talumine. “Satub noor võistlusel etteotsa ja mõistus saab otsa, kuna psüühiline pinge läheb nii suureks,” selgitab ta. Sellist kogemust saabki vaid võistlustel. Nagu igas spordis, nii ka purjetamises otsustavad lõpuks pisiasjad.

Raha määrab palju

Rahanumbritest, mida ühe noore tippuviimine maksta võiks, Umb rääkida ei taha. See on keeruline rehkendus ja tänamatu töö. Meie tippude eelarved on võrreldes maailma mastaabiga ikkagi lapsemäng. Viktor Umb meenutab, et kui meie räägime siin eelarvest, siis mõtleme selle all kõike. Näiteks ka elamist. Välismaa tipud räägivad eelarvest sporditegemise mõistes. Olümpiapurjetamisse Umb ise tagasi ei kipu. Vähemalt mitte sellises olukorras, kus tuleb kuidagi ots otsaga kokku tulla ja iga senti veeretada.

Praegu ta Saaremaalt ära ei ihka. Elamine on siin ja Eesti tingimustes pole kaugel ka näiteks kodulinna Pärnusse sõita.

Viktor Umb naerab, et teda paneb imestama, kui inimesed Eestis kurdavad pikkade vahemaade üle. “Mõni inimene ütleb, et Riiga sõit on nii väsitav. Omal ajal panime kolm ja pool tuhat kilomeetrit tüdrukutega autoga Barcelonasse, muud võimalust ei olnud,” elgitab ta, mida tähendavad pikad sõidud.

Purjetamisest on Viktor Umbil isu tegelikult üsna täis. Vabal ajal ta selle poole enam ei vaata, oma jahi müüs ta ka maha. Käib hoopis kalal. Spinningu ja harpuuniga. Ütleb, et kui on päev otsa vee all kalu taga ajanud, on pärast mõnusalt lõõgastunud. Saaremaa vetes pidavat harpuuniga kala saama küll.

“Päris nii ei ole, et selle ja selle kivi taga on kala. Sa pead teadma, kust kala otsida,” selgitab Viktor Umb, et edukas olemiseks tuleb asjad endale selgeks teha.


KES ON VIKTOR UMB?

Saaremaa merispordi seltsi treener tutvustas ennast Saarte Häälele järgmiselt:

“Sündinud 1960. aastal Kihnus. Ei ole kunagi seadnud endale eesmärgiks omada kõrgeid treeneripabereid, tänaseks on mul treeneri 3. tase.

Jään vastuse võlgu, kui palju on minu õpilased Eesti meistritiitleid saavutanud. Neid on kümneid. Optimist-klassis on tütar Marjaliisa Umb võitnud seni ainsa Eestile võidetud tiitlivõistluste medali (EM Lahtis 2000). Tütarde Marjaliisa ja Eliisega on võidetud mitmeid tiitlivõistluste medaleid jääpurjetamises ja klassis 470 juunioride arvestuses. Ning 470 klassis ka täiskasvanute maailmakarika pjedestaali- ja esikümne kohti. Naiste maailma edetabelis 10. koht, mis on samuti Eesti aegade kõrgeim.

Jääpurjetamises saarlastele kolm maailmameistritiitlit aastatel 2016–2018: Daniel Rüütel, Georg Paomees ja Karl Ader. 2015. aastal võitis Marie Pihlas Zoom8 klassis MM hõbeda.”

Lisame, et 2015. aastal pälvis Viktor Umb ka Saare maakonna aasta treeneri tiitli.


Daniel Rüütel
2016. aasta maailmameister Ice-Optimisti klassis

“Treener on nõudlik ja vastavalt olukorrale võib ta olla ka range. Enamasti ta on heatujuline, lõbus, rahulik ja kannatlik. Tema tugevad küljed on rahulik loomus ja oskus säilitada külma närvi ka pingelises olukorras. Ta oskab oma õpetusi ja kogemusi edasi anda.

Ta on tõstnud minu enesehinnangut ja lisanud mulle palju usku selle alaga tegelemiseks ja jätkamiseks.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 515 korda, sh täna 1)