SUUR MAA, SUURED ASJAD: Poliitik, miks jood?

neeme korv

Neeme Korv

Kui ma alustasin 1990-ndate aastate alguses Tartu ülikoolis filoloogiaõpinguid, oli meie ägedal kursusel niisugune äge tegelane nagu Ivar Põllu. Praegusajaks on Ivarist saanud tuntud eesti teatraal ja literaat. Käesoleva jutu pealkirjas kasutasin hoopiski parafraasi tema kunagise bändi (võiks isegi öelda, et kultusbändi) Genialistid tuntud laulust.

Nagu ansambli nimi ütleb, oli looming geniaalne ja kõnealune väike, aga mitmekihiline mõtegi (“Küsid, miks jood. Vastan, ei tea…”) võiks tulla pähe ühe käesoleva nädala sündmuste valguses.

Mis siis juhtus? Riigihalduse minister Jaak Aab (Keskerakond) astus tagasi. Tabati autoroolist jääknähtudega, lisaks ületas asulateel kiirust. Kuuks ajaks lubadeta ja avalikust ametist omal soovil ning peaministri heakskiidul prii. Tänitada ja targutada pole sel teemal liiga palju vahest mõtet, aga haletseda pole siin ka midagi. Mina olen kaugel arvamusest, et riigimees ei tohiks endale kunagi pitsi kangemat lubada. Pigem tekitab ettevaatust see, kui juhi kohal on inimene, kes peaaegu religioossel moel kuulutab padukarsklust. Igasugune äärmuslus on alati kahtlane.

Alkoholi tarvitamine on mu meelest rohkem tavade ja kultuuri küsimus, kui me seda tavaliselt näeme. Oma alkoholikultuur on olemas peaaegu kõigil rahvastel. Alkoholi kasutatakse köögis toidu valmistamiseks ja maitseretseptorite avamiseks. Alkoholism on sõltuvus ja pahe, aga sarnane asi on ju ka totalisaator. Või isegi bingoloto. Tean inimesi, kes suurvõitu oodates on aastaid nädalast nädalasse lotopileti ostnud, sõltumata sellest, milline on tema enda või pere majanduslik seis. Äkki täna võidan…

Olen oma ajakirjanikuameti tõttu näinud aastate jooksul avalikus või poolavalikus õhkkonnas poliitikuid alkoholi tarbimas. Mõnega on ka pidulikul puhul klaasi kokku löödud. Eks rahva teenrite seas ole nii- ja naasuguseid, nagu igas karjas.

Piinlikuks läinud juhtumitest avalikult üldiselt ei kõnelda – kui just midagi seadusevastast aset ei leia. Aga tunnistan, et olen pidanud end päris ebamugavalt tundma, kui joobes rahvaesindaja midagi bravuurikalt ja seejuures kasvava vaenuga seletama asub. Õnneks pole niisuguseid lugusid liiga palju olnud, aga siiski. Jah, inimesed me oleme ja kõik inimlik, nõrkused kaasa arvatud, ei peaks olema meile võõras. Siiski haavab see midagi sügavamat, kui ebakultuurselt käitub inimene, kes esindab avalikkuse ees oma kogukonda või koguni riiki.

Eeskätt räägib seesugune käitumine nii mõndagi inimese kohta. Kui inimesel pole vastutustunnet, siis miks ma peaksin usaldama teda avaliku raha eest tööle või ka näiteks mõnda meie esindusdemokraatia institutsiooni valima?

On olukordi, kus alkoholi ei pea üldse tarbima. Minister, kel järgmisel päeval on vaja autoga sõita või ametiasju ajada, ei peaks eelmisel õhtul nii kõvasti kärakat panema, et sellest mingi probleem tekib. Kui leidub sõpru, kellega napsitada, ja läheb ootamatult pikemaks istumiseks, siis küllap leidub järgmisel hommikul mõni usaldusväärne kaine kamraad, kelle saab end sõidutama kutsuda.

Tagasiastumine on õige, aga märtriks selle eest saama ei peaks. Suuremaks riigimeheks ka mitte.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 219 korda, sh täna 1)