Miks minust sai teefarmer Gruusias? (3)

Kristiina Mehik

“Ma ei ole kunagi andunud teesõber olnud,” kirjutab saarlane Kristiina Mehik, kes ometi on võtnud südameasjaks Gruusias teetootmine taastada. “Minu hommikud on alanud tassi kohviga ning ausalt öeldes algavad endiselt, kuid umbes igal teisel õhtul olen juba aastaid nautinud ka tassikest teed.”

Aasta tagasi ei olnud mul probleemi juua teekotist tehtud teed ning mul ei olnud õrna aimugi, et must ja roheline tee tulevad samast taimest. Lisaks oli minu jaoks uudis, et must tee võib olla maitselt pehme ja hea ja see ei olegi ebatervislik – tüüpilised Eesti müüdid.

Eelnevat arvesse võttes ei saa kindlasti öelda, et sügav armastus tee vastu oli see, mis mind tänasesse päeva tõi… aga siiski oli nii mõndagi, mis mind teefarmeri elus paelus.

Loodus ja maalähedus

Kasvasin Kuressaares ja enamik minu lapsepõlvesuvesid möödus vanavanemate talus. Loomade eest hoolitsemine oli konkurentsitult minu lemmiktegevus, isegi kui see tähendas koolivaheajal kell 6.30 ärkamist, et lehmi sööta.

Fakt on ka see, et vanemad püüdsid mind alati nii palju kui võimalik loodusesse viia, puberteedieas tihti ka minu tahte vastaselt. See kõik on loonud tugeva sideme minu ning looduse ja maaelu vahel. Pärast keskkooli tundus Tallinna kolimine nagu täide läinud unistus, kuid aja möödudes kasvas soov maalähedasema elu järele aina suuremaks.

Linnamelu meeldib mulle endiselt, kuid mõistlikes kogustes. Kui töömesilase elu ära väsitab, vajan jalutuskäiku mere ääres või rabas või lihtsalt väikest aiatööd, et jälle akusid laadida. Nii et rajada oma teeistandus? Miks mitte! Ainult, et keegi võiks mere Kutaisile lähemale tuua!

Gruusia on minus alati sooje tundeid tekitanud. Võib-olla peitub põhjus selles, et nii Eesti kui ka Gruusia on endised Nõukogude Liidu liiduvabariigid. Meil on sarnane ajalugu ning Gruusia unistab praegu paljuski sellest, millest meie unistasime 15–20 aastat tagasi. Või on põhjus lihtsalt selles, et Gruusiat on Eestis alati sõbraks peetud. Või äkki lihtsalt soe kliima ja mäed – Eestis ei ole neist ju kumbagi ja rohi on ikka teisel pool aeda rohelisem.

Kui ma mõni aasta tagasi Gruusiat esimest korda külastasin, tekitas see minus segaseid emotsioone. Kiiresti arenev ja mitmekülgne Tbilisi oli nii kontrastne kurvana näivate külade kõrval. Samal ajal jätsid nii kohalike inimeste soe suhtumine kui ka vapustav loodus ääretult positiivse mälestuse. Kui Gruusia tuli arutusele kui “teine kodu”, ütles sisetunne – jah, see võiks olla see koht.

Mis mind aga tõeliselt paelus, oli Gruusia teetööstuse uskumatult kiire ja totaalne allakäik 30 aastat tagasi. Lugesin Gruusia teetööstuse ajalugu ning vaatasin pilte tondilossidest, mis olid kunagi teetööstuse keskused, ja istandustest, mida keegi enam ei vaja – see kõik tundus täiesti uskumatu. Kuidas saab miski nii suur ja tugev nii kiiresti kokku variseda? Kui mujal maailmas oli teetööstus tõusuteel, siis miks see Gruusias kadus? Ma pidin rohkem teada saama. Hakkasime Gruusia teetööstuse ja tee enda kohta lähemalt uurima. Selle tulemusena hakkas mind kõik teega seonduv üha rohkem paeluma – kuidas mõjutavad tee maitset teetaime kasvutingimused, töötlemine ja lõpuks joogi enda valmistamine. Samuti tundus kutsuv võimalus päästa mõned teeistandused, samal ajal Gruusia mahajäänud maapiirkondade heaks midagi tõeliselt olulist ära tehes.

Midagi minu oma

Mul oli õnn alustada oma tööalast teekonda meeskonnas, kus me ei olnud lihtsalt töötajad, vaid meid ühendas arusaam, et kõik, mida me teeme, läheb meile korda, ning me teeme kõike alati ka enda jaoks. See tundus minu jaoks ainuõige, kuna olin alati oma tulevikku nii ette kujutanud – töö on midagi, mis on minu jaoks oluline ja mida ma iga päev naudin. Ma ei suuda vist kunagi täielikult mõista inimesi, kellel 8-st 5-ni kontoritööd tehes kukub kella pealt pastakas ning ükski tööga seotud asi enam rolli ei mängi. Kui ma midagi teen, siis teen seda 100%.

Kui Gruusiasse minek ja seal uue elu alustamine teemaks kerkis, oli mul endiselt nii ambitsiooni kui ka väljakutseid, mille poole püüelda. Juhtisin pidevalt muutuvas turusituatsioonis rohkem kui 20 inimesest koosnevat meeskonda – see oli midagi, millest olin ettevõttega liitumisest alates unistanud ja kõik minu eesmärgid ei olnud kindlasti veel saavutatud. 180-kraadise pöörde tegemine nüüd… ma ei olnud päris kindel.

Samas ei olnud olukord enam endine – ettevõtte kasvades kasvas ka meeskond ja varasemat “me kõik oleme omanikud” kultuuri oli järjest keerulisem hoida. Bürokraatia ja korporatiivmängud hiilisid aeglaselt, kuid kindlal sammul järjest lähemale ja hakkasin järjest rohkem mõtlema, kuhu me suundumas oleme.

Tundsin, et uued vaated ei ühtinud enam minu omadega – tahtsin anda endast 100% ja soovisin, et ka mind ümbritsevad inimesed endast 100% annaksid. Paari kuu möödudes sain aru, et vaja on muutust.

Muidugi oli see alguses hirmutav, aga kuude möödudes ja plaanide selginedes kasvas ka minu enesekindlus. Taipasin, et teeistandus Gruusias, koos väikese tiimi kaasmõtlejatega, on täpselt see, mida uueks katsumuseks ja eesmärgiks vajan. Otsustasin, pea ees, tundmatus kohas vette hüpata ning midagi muuta.

Gruusia ja tee – siit ma tulen!

Allikas: www.renegadetea.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 702 korda, sh täna 1)