Kaks kuud kaugtööd Hispaanias väikese lapsega

Kui on tahe kaugtööd teha, ei ole takistuseks ka väikesed lapsed, tõestas Saaremaalt pärit Joosep Rooso.

PEREGA PÄIKESE ALL: Ühes abikaasa Gabrielaga ja väikse Johannaga Hispaanias elanud-töötanud Joosep Rooso jõudis tõdemusele, et kõik on võimalik.
ERAKOGU

Möödunud aastal septembri lõpus koos abikaasa Gabriela ja väikese lapsega Hispaaniasse kaugtööd tegema suundunud Joosep sai idee Elisa endise tootejuhi Ivo Popi ja praeguse uute teenuste valdkonna juhi Kertu Kriiski kogemusest, kes veetsid mitu kuud Hispaanias tööd tehes.

“Meie üksusest polnud keegi varem nii käinud. Tahtsin näha, kas kaugtöö on sõnakõlks või saabki nii teha. Tagantjärele võin öelda, et saab küll. Probleeme ikka esines, aga need olid lahendatavad ja midagi hullu ei olnud,” sõnab kliendibaasi analüütiku tööd tegev Joosep. Töölt sai Joosep rohelise tule ning kuna abikaasa oli lapsepuhkusel, ei tekkinud takistusi ka selles osas.

“Mõtlesin alguses, et kaks kuud on liiga pikk aeg, seega küsin kuu aega. Siis leidsime, et kuu on siiski vähe, kuna lennukipiletid on kallid. Tahtsin kahte kuud ka enda ja lapse pärast. Tundus optimaalne aeg, et õppida arvestama ja kohaneda,” räägib Joosep.

Kaugtöö planeerimist, kui sul on väike laps, oli üksjagu. Eriti majutuskohtade leidmisel, kus otsustavaks sai kerge juurdepääsetavus: “Vaja oli leida sellised majutusepakkujad, et saad lapsega mugavalt liikuda, et oleks lift või esimene korrus.” Kokkuvõttes tõdeb Joosep siiski, et lapsega suurt muret ei olnud: “Ta on inimene nagu meiegi, ainult väiksem.” Lisaks sai laps toona veel rinnapiima ja nii ei olnud ka lapsele söögi leidmine probleem. Ühtlasi tuli vaadata elukohta, kus oleks töö tegemiseks piisavalt kiire (püsi)internet.

Abikaasad leidsid portaali, kus vahendati elukohti Costa del Solis. “Esimese korteri leidsime Facebooki grupist “Eestlased Malagas”, teise Kertu ja Ivo kaudu ning kolmanda Airbnb vahendusel,” meenutab Joosep. Kui paaril nädalavahetusel Rondas puhkamas käidi, kasutati majutuse leidmiseks taas Airbnb abi.

Kokteili juues päris tööd ei tee

Tööpäev algas päikselises Hispaanias arvuti avamisega. “Minu töö ongi suuresti arvutis raportite loomine, dashboard’ide väljatöötamine, ad hoc-raportid – ehk töö andmetega. Lisaks veel suhtlus meilis, Skype’is. Mõni päev oli pool päeva koosolekuid. Siis panedki oma headset’i pähe ja istud seal pool päeva arvuti taga,” kirjeldab Joosep. Abi oli ka konverentsikõlarist, mis võimaldas koosolekute ajal toas ringi kõndida ja jalgu sirutada.

Just istumine väsitas töö juures enim. “Korterites polnud eraldi kontoriruumi ega -lauda. Sellest tundsin küll puudust. Kui tulevikus minna, peaks üürima nii, et ühes toas oleks mugav laud. Muidu kannatavad rüht ja tervis,” tõdeb Joosep.

Soe päike ja rannaliiv toovad uusi ideid ning Joosepki proovis järele, kuidas on rikastumisskeemides kujutatud mugav elu rannas päikesetoolil istudes, läpakas süles. “Rentisin kohapeal Data SIM-kaardi, et vajadusel saaks ka kohvikus või mujal tööd teha, kuna reeglina oli söögikohtade WiFi aeglane. Läksime randa, naine ja laps mängisid, mina tegin seal merekohina saatel päikesevarju all tööd,” naerab Joosep. Klants­pilte ei tasu aga uskuda – üsna pea kolis ta tuppa tagasi. “Päike on ere, pead prillid ette panema, aga siis ei näe korralikult ekraani ja see peegeldab. Läpakas muutub süles kuumaks ja hakkab veel palavam.”

Hispaanias tuli ka ärgata varem kui Eestis, ent õhtune aeg jäi kenasti üle muude asjadega tegelemiseks. “Mingi aeg peabki kattuv olema, kui keegi tahab näiteks helistada või kooskõlastada. Puutepunkt peab olema,” nendib Joosep.

Kui mõni arvab, et soojal maal tööd tehes võib aega üle jääda, lükkab Joosep selle arvamuse ümber. Tema sõnul kiputakse eeldama, et tal pole midagi teha ja on igav. “Töid tuli vahepeal nii palju sisse, et kohati ei jäänud aega õhtuti ringivaatamisekski. Oleks pidanud läpakakaane varem kinni lööma,” tõdeb ta, kuid lisab, et kriitilised asjad vajavad kindlasti kohe tegemist, oluline on tööülesandeid tähtsuse järjekorda panna.

Harva tuli Eestis olijatele meelde tuletada, et üks tiimiliige asub välismaal. “Inimesed unustasid Skype´i-kutse saata. Vahepeal pidin üle helistama, kuid need olid üksikud korrad,” meenutab Joosep. Juhtus ka, et VPN ja Skype ei saanud omavahel läbi – esimene oli vajalik töökoha sisevõrgule ligipääsuks, teine koosolekuks. Õnneks leidus siiski lahendus ja asjad said tehtud.

“Ühe äikesetormi ajal läks terves linnas vool ära. Ehk ühe tööpäeva hommikupooliku olin Eestist “ära lõigatud”. Õnneks taandus torm enne lõunat ning vool ja internet taastusid,” lisab Joosep.

Kõik on rõõmsad ja sõbralikud

Kahe kuuga jõudis Joosepi pere käia Hispaanias üsna paljudes kohtades – kõigis olulisemates Malaga ja Gibraltari vahele jäävates paikades. Korteridki renditi Fuengirola ja Benalmadena linnas, kust oli hea transpordiühendus ja meri lähedal. Kuigi esiti plaaniti rentida auto, osutus ühistransport nii mugavaks, et sõideti hoopis sellega. “Käisime Gibraltaril, Marbellas ja matkasime. Laps oli meil kaasas kandekoti või vankriga.”

Lapsevanemana tasub reisides meeles pidada, et ka väikelapse dokumente tuleb kaasas kanda. “Kui Gibraltarile läksime, unustasime värskete lapsevanematena, et laps on ka kodanik ja tal on dokumenti vaja. Oma passid võtsime ilusti kaasa, tütre oma jäi maha. Kuna lapsel polnud aga dokumenti, ei saanud ta üle piiri. Olime mitu tundi sõitnud ja ees ootas päevane programm, nõnda jäi naine lapsega piiri taha ning mina koos oma vanematega, kes olid meile külla sõitnud, käisin ekskursioonil. Pärast võtsime nad piiriäärsest linnast peale. Õnneks oli seal kohvikuid ja kohti, kus aega veeta,” kirjeldab Joosep, et piirikontrollis ollakse dokumentide osas väga ranged ning kergem on probleeme ennetada.

Keelebarjääri ei tekkinud reisimisel kordagi. “Meile räägiti, et pead ikka hispaania keelt oskama. Kuna piirkond oli aga piisavalt turistikas, sai inglise keelega ilusti hakkama.” Siinkohal õpetab Joosep veel ühe nipi, kuidas toime tulla. Näiteks taksot tellides kirjutasid nad tõlgitud fraasid, kuhu ja mis kell järele tulla ning mis on sihtkoht, eelnevalt märkmepaberile. Joosepi sõnul oli ootamatu, et takso õigeaegselt ka kohal oli. “Hispaanias on täpsus tavaliselt +/– 15 minutit,” lisab ta.

Ainus nn kultuurišokk – lõbusad inimesed

Ainus nn kultuurišokk oli see, et inimesed ümberringi olid väga rõõmsad ja lõbusad. “Eriti kui sul on väike laps. Kõik tulevad ja tahavad nunnutada. Laps on selline hea jäämurdja. Muidu vaadatakse tõsistele eestlastele otsa kui võõrkehadele, aga laps sulatab jää,” naerab Joosep. Siiski üsna eestlaslikult nendib Joosep muiates, et kahe kuuga muutus ilus ilm tüütavaks. “Vaheldust oleks tahtnud. Ärkad hommikul, vaatad aknast, päike jälle sirab. Üks või kaks korda kahe kuu jooksul oli äikesetorm. Õnneks, kui me Eestisse tagasi jõudsime, oli ilm väga vaheldusrikas.” Ilus ilm ja soe päike neid siiski ära ei ehmatanud ja tulevikus plaanitakse veel kaugtööd proovida. “Siis kindlasti rohkem kui kaks kuud, pigem kolm-neli,” lisab ta.

“Igaühe jaoks see kindlasti ei tööta. Kui suudad tuua rohkem tulemust, siis muidugi proovi. Kaugtöö tegijad on ju omamoodi vastutuse võtjad, kelle pealt vaadatakse, kas teisigi lubada, seega vastutust tuleb tunda,” lõpetab Joosep, kes sel aastal veel kaugtööst ei mõtle, vaid puhkab perega suvel niisama.

Marge Sillaots
Lugu ilmunud Postimehe naisteportaalis Sõbranna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 474 korda, sh täna 1)