MARGET TAFEL-VAHTRA JA SULEV VAHTRA MUHU TALVEIDÜLL

*MUHU VÄGILANE MUST-MART
Talvel raske pakasega kõnnib süsilakaline ja tõmmunahaline meeshiid üle jää Muhu poole. Astub samm ja penikoorem, samm ja penikoorem. Hiid tuleb Tondilt, kus ta seni teeninud poolvenda, kes on rikas, omab merel laevu ja kes inimesi põrgu eeskotta meelitamiseks joodab vägijookidega. Poolvennad on läinud tülli, noorem lahkub, et otsida endale uut elupaika. Olles käinud venna laevadega Saaremaal, teab ta, et saart valitseb Suur Tõll, samuti on ta kuulnud Hiiu Leigerist ja seab sellepärast oma sammud kolmest saarest vähima ning lähima poole, mis hetkel katku külastusest tingituna osutub peaaegu inimtühjaks. …Kallastelt (st. kohalt, kus praegu asub Kallaste küla), leiab põgenik esimese katkust puutumatu talu Nagivälja. Peremees Naiu omab seitse poega ja kaks tütart. Marest-tütre kosib Mart enesele. Peale pulmi hakkab Mart koos naisega vara koguma. Korjavad ja korjavad, kuni saavad sellise hulga kulda, et selle varjamine võõra silma eest raskeks läheb. Kaevavad vara maasse ja veeretavad peidukohale hiiglakivi varjuks peale. Must-Mardi laialitassitud kive leidub üle Muhu: Lohukivi, Päkakivi, Kirstukivi, Pisaratekivi, Rahakivi.
(“Saaremaa kalender. 1991”, Raissa Kõvamees, kirjanik)

Sulev, Must-Mart ja Marget Jüri-Jaani talvisel õuel. “Meie Must-Mart* on valmis tehtud Piiril puidukojas, ise värvitud ja 22. veebruaril sinimustvalge sall kaela seotud. Iidsed legendid on suured, uhked ja ilusad. Nüüd pildistame kõiki koos Must-Mardiga,” räägib pererahvas.

Jüri-Jaani talustuudio Lõetsa külas Muhumaal naudib talverahu. Aga seda vaid väliselt. Talv on keraamika valmistamise aeg, näituste ja aeda uute taimede kasvukohtade planeerimise aeg ning aeg projektide kirjutamiseks. Pererahval on töid-tegemisi kuhjaga.

Maja

Saaremaaga on sidemeid nii Margetil kui ka Sulevil – Sulev on käinud mõne aasta Saaremaal koolis, Marget oli Saaremaaga seotud tänu võrkpallile. Ometi tõid majaotsingud nad lõpuks Muhumaale. Põhjuseks oli kaval äratundmine, et tegelikult on ju Muhu kõigele nii lähedal – Kuressaarele, Tallinnale, Pärnule, Haapsalule, Tartule, siit saab hõlpsasti igale poole, sest bussiliiklus on suurepärane. Ei mingit probleemi.

Marget on pärit südamandrilt. “Seesama Eesti 100, see teeb nii härdameelseks ja tuletab kõik meelde. Minul on olnud suur õnn olla palju koos oma vanavanematega. See oli Järvamaal, Anna kiriku juures Otiku küla Kõpu talu. Vennaga hüüti meid ikka Kõpu talu lasteks. Minu vanaema Anna Lunden oli see, kes uskus, et me saame ükskord kõik talud ja maad ja metsad tagasi. Ta ütles, et sa võid ju minna keraamikat õppima, aga siis võtad suveks talutöödele suilise ja sulase… Ta nägi selle ära, kui ma sain instasse (Eesti riiklik kunstiinstituut, lühendatult ERKI. T. K.) sisse.”

Muhu külanõukogus Lõetsa külas Irina Viltole kuulunud
Jüri-Jaani elamu aastal 1986.

 

Tundmatuseni muutunud sama hoone veebruaris 2018.

Nüüd on Marget juba aastaid päriselt muhulane ja ei meeldi talle mitte üks raas, kui keegi vahel veel terminit “suvemuhulane” pruugib.

Aga tagasi algusesse. 1936. aastal alustatud talu ehitus oli pooleli jäänud ja kaks plaanitud kambrit hoonele jäidki toona tegemata. Traditsiooniline rehielamu oli aastaks 1986, kui Marget ja Sulev ta leidsid, 25 aastat tühjana seisnud ja uut pererahvast oodanud. Majas polnud ei elektrit ega vett, lisaks oli see nii võssa kasvanud, et ostutehingu eelduseks olevaid fotosid oli pea võimatu teha.

Idülliline on Jüri-Jaanil ka suvel. Nii nägi Seitsme tuule aed välja mullu Muhu kohvikutepäeval.

Marget meenutab, et rohkem jäi pildile ikka padrikut kui maja ennast. “Kõik oli nii võsas, et me ei osanud siia isegi ligi sõita,” lisab Sulev. “Aga kui ma siia õuele jõudsin, olin kohe kindel, et see koht läheb loosi. Mina nägin siin maastikku ja nägin, mida majast on võimalik teha. Mulle meeldis väga see, et siin ei olnud seitset lagunenud katust, oli ainult üks maja. Tänu sellele sain ma ise juurde ehitada sauna ja aiagalerii ja muud sellised asjad.” Tänaseks pole võsast enam jälgegi ja pererahva töö on leidnud ka väärilist äramärkimist. Jüri-Jaani pälvis konkursil “Kaunis Eesti kodu 2011” Vabariigi Presidendi Auhinna. Maja kohta ütleb Sulev, et suures laastus on see nüüd valmis. Erinevalt aiast, mis päriselt ei saa valmis mitte kunagi.

Laevalgusti on Sulevi välja mõeldud, nagu paljud teisedki leidlikud sisustuselemendid.Peremehel on plaanis ette võtta suurem töö – põrandate korrastamine. “Algul oli maja mõeldud ju vaid suveks. Seepärast on põrandalaudade all puhas kuiv liiv. Muud mitte midagi.” Koer Baron – sündinud Pärnu Uue Kunsti Muuseumi raamatukogu sahtlis – on väärikas eas, 14-aastane. Loom on värskelt läbi teinud pügamiskuuri ega tunne end päris hästi ära.

 

Lisaks suurele hulgale keraamikale on tubades palju ajalooga mööblit.

 

Praeguse köögi asemel pidi kunagi tulema kaks kambrit, mis omal ajal jäidki ehitamata. Aknast avaneb vaade kaunile kadakasalule,
laelamp on puhas Itaalia disain.

 

 

 

 

 

 

Külmaga jäävad liigesed kangeks…

Aed

Seitsme tuule aeda 1986-ndal Sulevil veel silme ees polnud. “Ma olen õppinud sisustusarhitektuuri, kuigi tahtsin õppida hoopis maastikuarhitektuuri. Sel ajal neid võimalusi siin Nõuka-Eestis ei olnud ja Venemaale ei tahtnud ma minna. Kuid see soov istus ikka nii sügavalt sees, et aastal 2011 lõpetasin ma Räpinas maastikuehituse eriala. See oligi peaaegu see, mida ma olin kogu aeg õppida tahtnud. Ma alustasin nii salaja, et kooliminek oli ka Margetile üllatus.”

Aia nimi tekkis üsnagi kummalisel kombel. “Leo Filippov ja Reet Viira ja kes siin veel kõik olid, ei lahkunud enne siit õuest, kui ma olin neile aia nime öelnud. Kaks tundi oli juba möödas, kõik söögid olid söödud ja ikka nad ära ei lähe! Ja siis mul äkki plahvatas – Seitsme tuule aed! Siis nad tõusid ja läksid. Nii jäigi.” Tõepoolest, sobilikumat nime annaks otsida. Lisaks pererahva ilu- ja kunstimeelele on loodus Jüri-Jaanit õnnistanud suht lageda põllupealse asukohaga ja tuultest pole siin tõesti kunagi puudust.

Kevadel algab üks põnev Euroopa toetustel tuginev projekt, kuhu on osalema valitud kümme aeda Lätist ja kümme Eestist. Seitsme tuule aed on mõistagi nende hulgas. Eesmärgiks on aedade turundamine turismifirmadele.

Lisaks oma aiale on Sulev tõsiselt ametis ka MTÜ Muhu Pärandikool projektiga, mille tulemusena sünnib Muhu pastoraadi juurde hiliskeskaegses stiilis ilu- ja viljapuuaed.

Saun

Saun on üsna uus ehitis, kohati lõhnab veel värske puidu järele. Valdavas osas on sisustuses kasutamist leidnud ajalooga mööbliesemed. Silma hakkab ka uhke laelamp – see on Itaalia disain, aga sobib ehtmuhulikku interjööri suurepäraselt.

Sauna kaunistab Margeti kujundatud ja Sirje Tüüri tikitud kunstiteos.

Kõrge voodi, kuhu alla on sobitatud Saunamaailmast ostetud punutud laastukorvid.

Marget näitab saunas, kuidas teda tabas “Muhu tikandihullus”. Kõik sai alguse ühest igivanast Muhu roositud päti pealsest, mis oli ilmselt selle maja vanaperenaise – kes muide oli sündinud aastal 1900 ja pärit Kesselaiult – kätetöö eelmise sajandi viiekümnendatest-kuuekümnendatest. “Vaatasin, et see pole üldse selline, nagu poes müüakse või nagu kõik ümberringi tikivad.” See innustas Margetit sedavõrd, et ta joonistas valmis suurepärase mustri, valis värvid ja lasi Sirje Tüüril ära tikkida. Suurte sukkade kujuline teos jõudis 2009 ka kunstihoonesse ON-grupi näitusele “On aeg”.

Loovuspesa/ Creativity Hub

Loovuspesa ehk töökoda ja koolitusmaja sai valmis 2011 LEADER-i programmi rahaga. Siin on lisaks põhjalikule erialakirjandusele näha Eesti keraamikat 60-ndatest aastatest; autoriteks Mall Sooster-Valk, Naima Uustalu, Leo Rohlin, Anne Keek, Velda Lõuk-Soidla jpt. Kõik tööd on valminud puupõletusahjudes ja Eesti oma savidest. Loomulikult on siin keraamika põletusahjud, treirattad, kipsvormid… ja kõik muu, mis loomingu sünniks vajalik. Korraga mahub talustuudio Loomepessa toimetama kümme inimest.

Loovuspesa seinal on osa omaaegsest keraamikanäitusest.

 

“Keraamika on ürgne ja tänapäevani aus käsitöö!” ütleb Marget.

 

 

“Tegutseval keraamikul ei ole mitte kunagi igav! Meie ala on nii huvitav. Ta ei ole ka nii vana ala, kui on näiteks tekstiil. Vene ajal oli see õnnetus, et maarajoonidesse saadeti põhiliselt Läti keraamikat. Eesti oma oli nii hea, et läks põhiliselt Venemaale, Ka Tallinna kaubamajja.” Muhus oli vaja luua ka töötegemise võimalused. Tekkis küsimus, kuhu töökoda rajada.

“Mulle tundub, et inimestel on nagu mingi pelgus teha töökoda oma talu õue. Ma ei pea ju seda kellegi käest rentima. Vanasti oli maja küljes hobuste tall, kõik oli seal samas õues. Nüüd on keraamikaahi. Mina tulin tehasest ära juba 1983, olin vabakutseline. Pidin kogu oma tööd ise organiseerima. Tegema, looma…” Ometi on Marget rahul: “Ma kõndisin oma unistustele vastu. Vabariigi taastulek oli renessanss keraamikas: võisime endile masinaid osta, oma töökodades väikeseeriatena toodangut valmistada ja müüa. Olid ka valusad muutused: UKU, KODU, teeninduskombinaadid kadusid, ARS lõpetas senisel kujul tegevuse. Oli neid keraamikuid, kes panid oma tööriistad nartsu sisse ja ei ole neid enam mitte kunagi sealt välja võtnud.” Marget pidas vastu. “Mina olen vahetanud keraamika tehnoloogiaid – tulnud madalkuumuselt kõrgkuumusele ja vahetanud ühiskondlikke kordi.”

Galerii

“Siia ma tahan välja panna ajaloo,” räägib Marget oma plaanidest seoses endiste tööruumidega. “Tuleval aastal saab viiskümmend aastat keraamikas oldud… Kuna see on nii huvitav ala, ei pea minu meelest seda numbrit häbenema.”

Kunagi jäid Margetil vanaema soovitatud suilised-sulased võtmata… Praegu tahaks Marget endale talustuudiosse keraamikatöödele küll üht abilist või assistenti või töövarju, aga pole võtta. Ja siinkohal meenutab Marget hea sõnaga ARS-i aegu, kui kõik see oli olemas. “Ma ei pidanud tegelema savikoguste mõõtmisega ja otsima, kes mulle tuleb ja treib ja millal ma saan tööd ahju panna. Kunstnikud-keraamikud said tegeleda detailidega, tööde lõpetamisega. Kes meist ei tahaks olla nagu Picasso, et tuled ja kirjutad oma nime lõpuks alla!”

Nurgakapp Margeti vanemate kodust on leidnud endale väärika ja samas vist ainumõeldava koha.

Marget unistab, et saarel sünniks üks korralik keraamikalaat, “mitte koos vorstiga!”. “Kui meil on ametikool, kus inimesed nii armastavad keraamikat teha, anname siis neile võimaluse! Las vorstid tulevad teisel päeval, aga enne näitame neid nõusid, kuhu me selle vorsti paneme. Nagu Tallinnas on Savisellid. Konkurss, mis toimub üle aasta ja mõeldud just lastele. Kuidas ma unistan, et selle laada võiks läbi viia Väikese väina tammil! Just nendel aastatel, kui Tallinnas seda konkurssi ei ole. Alustame Saaremaast või siis õigemini Muhumaad Saaremaaga ühendavast tammist. Las kõik peatuvad. Et erialainimesed saaksid ka kohtuda.”

Elu võimalikkusest (Muhu)maal

“See hädaldamine ja virisemine, et midagi ei saa, see on praegu nii moodne. Mina ei näe mingit põhjust hädaldada, et maal ei saa elada,” on Sulev veendunud. “See kõik on kinni inimeses endas. Minu käest on küsitud: maal on ju õhtul pime, mis sa siis teed? Mina küsin vastu, et mis s i n a õhtul linnas teed. Kas sa lähed igal õhtul kinno või teatrisse? Siis tuleb vastus, et ei. Aga me oleme siis ju võrdsed!”

“Tantsuõpetaja Maie Orav on ühes raadiosaates öelnud: kogu elu on mind saatnud täiuslik ilujanu,” meenutab Marget. See mõte sobib suurepäraselt iseloomustama ka Margeti ja Sulevi elu Jüri-Jaanil.


RETSEPT APRIKOOSI–ÕUNAKOOK MUHUMAAL ALLIKAS: “100 ROOGA: ÕUNAKOOGID”

PÕHI:
4 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl suhkrut
2 muna
0,5 tl mandliekstrakti (asendatud kadakasiirupiga)
150 g võid
2–3 õuna kirikuaiast
100 g kuivatatud aprikoose (suvel 300 g värskeid)
PEALE:
mandlilaaste
SERVEERI ahjusoojalt.

Pildid MAANUS MASING, TÕNIS KIPPER, ERAKOGU

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 463 korda, sh täna 1)