JUHTKIRI: Kümme tonni riidekraami

Paljud meist mäletavad nõukaaegseid tühje riiuleid poes ja järjekordi, kus defitsiitse kauba saamise lootuses tuli oodata lausa tunde. Ja rõõmu selle üle, kui “leti alt” õnnestus midagi paremat saada. Eks sellest ajast pärine nii mõnelgi meist mõtteviis, et midagi ei tohi uisapäisa minema visata – kõike võib millalgi tarvis minna. Olgugi et lõviosa neist igaks juhuks tallele pandud asjadest ei lähe tõenäoliselt kunagi vaja.

Kuigi nii mõnegi jaoks meist on ammugi käes paremad ajad, leidub ometi kodusid, kus kapid täis aastate eest varutud kraami. Pükse, mis enam jalga ei mahu, kleite, mis ammugi moest läinud, jäigast flanellist beebirõivaid – mine tea, äkki laps tahab neid titena kantud riideid oma lapsele! Sest kuidas sa viskad terved ja korralikud riided lihtsalt minema! Mis sellest, et kappidesse enam midagi juurde ei taha mahtuda.

Tänu Humana üleskutsele said saarlaste kapid ja garderoobid siiski tublisti tühjemaks. Kokku lausa kümme tonni tühjemaks. Vaesemaks ei jäänud andjaist ilmselt keegi. Küll aga said nad kasutust kraamist lahti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 188 korda, sh täna 1)