Milleks meile rahvusloom? (4)

Mati Kaal

“Hunt võib rahvusloom olla, kuna ta on inimesele vääriline vastane olnud sellest ajast saadik, kui inimene puu otsast alla tuli,” leiab kauaaegne Tallinna loomaaia direktor, saarlane Mati Kaal. “Kogu see rahvuslooma valimise protseduur ja melu selle ümber meeldib mulle aga tunduvalt vähem kui lõpptulemus.”

Mina olen hunti positiivselt suhtunud juba kaua aega. 35 aastat tagasi, kui ilmutasin hundist raamatu, siis sealt võib lugeda, et seal on tunnetatav minu positiivne suhtumine. Hoolimata sellest, et tol ajal oli Nõukogude Liidus reegel, et ainuke hea hunt on surnud hunt.

Minu jaoks on aga natuke segane, miks meil rahvuslooma, -lille, -lindu, -kala või -kivi tarvis on ja mida see peaks tähendama.

See valimise protseduur on minu meelest natuke imelik. Praegust protseduuri oleks õigem nimetada rahvuslooma määramiseks, mitte valimiseks.

Tänased (eilsed – toim) lehed on täis põhjendusi – kasvõi Mikita omad Postimehes –, aga minu meelest oleks võinud nendega alustada. Minu arusaamist mööda pidanuks kõigepealt üldrahvalikult selgeks tegema, miks seda valimist üldse tehakse. Mis eesmärk ja printsiibid sel ettevõtmisel on ning siis valikud tegema. Praegune asjade korraldus on aga pea peal.

Kui tulla aga hundi juurde tagasi, siis suhtumine temasse on vastuoluline. Ometi on hundil täpselt samasugune koht maailmas nagu mistahes muudel elukatel, sealhulgas inimesel. Inimesel ei ole mingit õigust arvata, et tema on kuidagi privilegeeritud selles seltskonnas.

Hunt on olnud rändroti järel järgmine tagakiusatav. Inimene ise on hundi muutnud selliseks, nagu ta praegu on.

Kui praegu oleks võimalik võlukepi abil kiviaegne hunt meie silme ette tuua, siis me ei tunneks teda ära. Ta oleks palju viletsam elukas kui praegu. Oleme ju kogu aeg leiutanud vahendeid, et hundiga võidelda ja tema on pidanud ennast täiustama, et selles madinas vastu pidada. Oleme ise hundi selliseks kujundanud, nagu ta praegu on.

Küsimus ei ole mitte selles, et hunte tuleks hävitada, vaid teda tuleks majandada samamoodi nagu mistahes ulukeid. Paraku peab ütlema, et ega jahimajandust kui niisugust Eesti riigikorralduses eriti ei olegi, see on jäetud isevoolu teed.

Riik on lükanud selle asja enda kaelast jahimeeste ja kelle iganes kaela. Jahimees on see, kes peab jahimajanduse teoks tegema, aga jahimajanduse printsiibid ja korralduse peab organiseerima riik.


Kadri Tüür,
muhulasest kirjandusteadlane ja semiootik:

Kuigi hunt on intelligentne ja kõrge sotsiaalse arenguga loom, on ta nii vastuoluliste majanduslike ja kultuuriliste huvide ristpunktis, et minu meelest on see, et just hundist rahvusloom sai, üpris kahtlane valik.

Eesti rahvaluules on hunt – kui me ei räägi libahuntidest, mis on hoopis eraldi teema – pigem kardetud elukas, keda ei tohi nime pidi nimetada, ning kelle suhtes on olnud üsna palju tõrjumist ja ebausku. Eriti taluinimesel, kelle elu sõltub loomadest ja kes peab neid kaitsma, on umbusk ja tõrjumine kerge tekkima.

Hunt on kogu Euroopas raske sümboltaagaga loom – röövloom ja kiskja, keda kardetakse ja tõrjutakse. 20.–21. sajandi Euroopa kultuuris seostub ta teataval määral uuspaganluse ja uusrahvuslusega.

Mul endal on kahju, et siilist rahvuslooma ei saanud. Siil on väga arhailine ja kõigist teistest Eestis elavatest metsloomadest teistmoodi loom. Stereotüüpne ettekujutus siilist on selline: ta on okkaline, enesesse tõmbunud ja tasane. Loom, kes meelsasti ei tee teistega tegemist – või kui, siis ainult liigikaaslastega.

Hundi üks konnotatsioone on see, et ta on agressiivne ja ründav. Seda aga, et meie, eestlased, oleme julged, agressiivsed ja ründavad nagu hunt, ma öelda ei saa.


Mati Tang,
Saaremaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees:

Ma ise rahvuslooma hääletamise käiku ei jälginud. Jäin ka kandidaatide osas üsna neutraalseks, kuna leian, et iga looma kohta võib inimene leida nii head kui ka halba.

Kui hunt, siis hunt. Minu meelest on ka hunt kena loom. Jah, hunt murrab lambaid. Aga kas mäger on siis kenam loom kui hunt? Mäger teeb ju väga palju pahandust – on ju olnud juhtumeid, kus inimene läheb kevadel oma suvilasse ja avastab, et kõrvalhoones on pinnas aetud lae alla välja. Võtame metskitse – kui palju metsanoorendikke ta rikub!

Arvamusi on loomade kohta seinast seina. Jahimehi, kes loomadega lähemalt kokku puutuvad, on rahva seas ju suhteliselt väike seltskond.

Rahvusloom võiks olla see, kelle puhul keskmine inimene tunneb, et just see loom võiks olla rahvusloom. Mina rahvuslooma, -lille-, -kala valimist mõttetuks ei pea. Kõigist asjadest siin ilmas ei peagi olema praktilist kasu. Mõne asjaga on nii, et “tuu om toreduse pärast”. Mis sellest, et ilu ei panda padaje, ilu on ju ikka tarvis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 583 korda, sh täna 2)