30 AASTAT KIIRABIS: aitäh, et te mu elu päästsite! (2)

Kolmkümmend aastat kiirabis töötanud Mari Alle ütleb, et kui on konkreetne olukord, mis on sinu lahendada, ja kui see valu- või murepisar tänu sinu abile ära kuivab, on hea tunne.

MARI ALLE: “Hoolige oma tervisest, märgake abivajajat ja õppige tegutsema enne kiirabi kohalejõudmist, sest see on teie võimalus elusid päästa!”
MAANUS MASING



“Kui täisjõus meesterahvas nädalaid hiljem kiirabiuksest sisse marsib ja ütleb ühe konkreetse lause, siis on see võimas emotsioon ja seda kogu meie kiirabiperele,” räägib Mari Alle, kes on oma pika karjääri jooksul kogenud erinevaid sündmusi ja saanud nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone.

Kokkuvõttes peab Mari Alle end siiski õnnelikuks inimeseks, sest kui töö on hinge järele, siis on kõik korras, ja meditsiini õpib ikkagi see, kellele see meeldib. “Juba lapsepõlves ei mõelnud ma millestki muust kui meditsiinist, ju see on siis nagu kutsumus,” tõdeb ta.

Kiirused, vilkurid ja põnevus

“Kõigepealt õppisin Tartu meditsiinikoolis ja siis oli siht asuda tööle maal velskripunktis, aga pühendumine kiirabile tekkis praktika käigus. Siis tulid kiirused, vilkurid, põnevus ja nii ta on mulle aastateks jäänud.”

Mari Alle sõnul tingis kiirabisse tööle jäämise nooremas põlves võib-olla ka adrenaliinivajadus, mida praegu enam pole. Tal on tulnud ette ekstreemseid olukordi, aga praegune kiirabi on konkreetsete reeglite järgi paigas, aparatuur on tipptasemel ja võimalused abi andmiseks maailmatasemel.

“Teed need asjad reeglite järgi ära, mis peab, ja siis on eksimise võimalus väike. Vanasti oli hoopis teistmoodi,” selgitab ta, lisades, et tihti on hoopis küsimus, kuidas jõuda suusarajale, saarte peale, pankrannikute alla ja metsa sisse.

Mari Alle hinnangul on kolmekümne aastaga kiirabi töös palju muutunud ja murrang tuli 1996. aastal. Kui ta tööd alustas, siis hakkasid autodele tulema alles esimesed elustamisaparaadid ja pandi hapnikuballoon, rääkimata kummikinnastest. “Sinnamaani polnud elustamine üldse plaanis ja kui inimene oli surnud, siis oli surnud. Nüüd oleme jõudnud reanimobiili tasemele ja kõik brigaadid töötavad ühistel alustel,” selgitab ta.

Kiirabi patsiendid on nii mehed kui ka naised. Mari Alle sõnul on naised loodud sitkemaks, vastupidavamaks, samas nad muretsevad ja kutsuvad abi sagedamini ning ka saavad abi rohkem. Mehed on kinnisemad ja kannatavad, nad ei näita välja, aga murduvad siis järsku, mis teinekord saabki saatuslikuks just ägedate südamehaiguste korral, mille esinemise vanusepiir läheb järjest nooremaks.

Samas on Mari Allele tuttav ka Eesti viimaste aastate probleem, et inimesed kutsuvad kiirabi liiga kergekäeliselt. “Euroopa riikidega võrreldes oleme oma kiirabi varustuselt, kohalejõudmiselt ja oma brigaadide arvult samal tasemel,” räägib ta. “Vahekoht on aga selles, et väljakutsete arv on meil täpselt kaks korda suurem. Kui Saaremaal on aastas umbes 12 000–13 000 väljakutset, siis mujal maailmas oleks see arv poole väiksem. See on meie süsteemi nõrk koht.”

Muutusi ei tule niipea

Mari Alle hinnangul on selleks vaja esmatasandi meditsiinisüsteem uuesti korda seada. See tähendab, et äralõhutud polikliinikusüsteem, mis asendati perearstidega, tuleb tagasi saada samale tasemele. Siin loodetakse tervisekeskuste peale, aga see kõik võtab aega aastaid ja muutusi ei tule niipea.

“Inimene võtab selle, mis tal on kergem kätte saada,” selgitab Alle soovi väikseimagi häda korral kiirabi kutsuda. “Seda vastutust ei saa inimesele panna – et kui tal on mure, siis ei tohi ta kusagile pöörduda ja peab ise otsustama enda või kellegi teise tervise üle. Ta peab pöörduma kusagile ja sinna, kus ta selle abi kergemalt, lihtsamalt ja kindlamalt kätte saab.”

Kokkuvõtvalt ütleb Mari Alle: “Hoolige oma tervisest, märgake abivajajat ja õppige tegutsema enne kiirabi kohalejõudmist, sest see on teie võimalus elusid päästa!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 625 korda, sh täna 1)