Jerevan keeb

“Sündmused Armeenia pealinnas Jerevanis, mida võiks nimetada “talumatuse piir on ammu ületatud, nüüd ei aita ühe mehe tagasi­astumisest”, mööduvad juba teist nädalat vägivallata,” kirjutab saarlane Aarne Mägi.

Miks see jutumärkidesse seatud nimetus nii pikaks, isegi lohisevaks kujunes – see oli ühe minuvanuse mehe väljaütlemine 25. aprilli õhtul Jerevani kesklinnas Vabariigi väljakul.

Aga et vägivald füüsilises mõttes on juba paar nädalat tallel hoitud, sellest kõneleb ühe iidse rahva inimlik tarkus – liiga palju on Armeenia pinnal aastatuhandete vältel verd valatud.

Õhtu on imeline, poole kümne ajal pluss 22 ja see, mis kesklinnas toimub, meenutab veidi meie 80-ndate lõppu, milles ka ise servapidi osalesin. Nüüd siis teist korda, Armeenias.

Arusaadavalt ei ole rahvas rahul sellega, mis järjepanu viimased 15 aastat aset leidnud, nii poliitilises kui ka majanduslikus mõõtmes. Rahvas ei ole rahul. Ja sellistel puhkudel, kui üle keema hakkab, peab midagi ette võtma. Ma ei ole teadjamees, et ennustada või selgeltnäha ja selleks pole ka vajadust. Annaks praegune aeg riigimeestele arukust aru saada, et nemad ei ole rahvas. Seda viimast lauset tahaks aeg-ajalt ka oma kodusaarel kõlavamalt välja öelda. Ja seda mitte et tahaks teha, aga peab ka.

Kogu tänane päev algas Tbilisi kesklinnast, kus kaks saarlast – mina koos poeg Ukuga – “maršrutkaga” Jerevani poole sõitma hakkasid. Teekond osutus viie tunni asemel üheksatunniseks seikluseks, sest maanteed üle riigi olid meeleavaldajate poolt blokeeritud. Kolmel korral tuli lihtsalt oodata, et kuhjunud autolaviinis mingil hetkel edasi liikuda. Miks selline väljaastumise vorm? Aga selleks, et laiemalt tähelepanu tõmmata, et teada anda sellest, mis sünnib kogu Armeenias, mitte ainult pealinnas Jerevanis.

Kell on saamas pool 11 õhtul, rahvas avaldab massidena siiani meelt väljakul, mille suurust saab võrrelda kergejõustikustaadioniga. Ja see väljak on rahvast täis.

Muutuste keskel on elu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 267 korda, sh täna 1)