Kaali jahiselts: omal sagedusel

Seitsme teise jahiala vahele jääv Kaali jahiselts on seni hästi hakkama saanud ja plaanib peagi ka päris oma jahimaja ehitada.

HIRVED ON MAIUSTANUD: Janno Vahter näitab rapsipõllu-äärset metsaserva, kus hirved on pruukosti võtmas käinud. Lisa otsiti ka kõrvalt põllu pealt.
MAANUS MASING



Keskmise suurusega Kaali jahipiirkond on kõige suurema piirinaabrite arvuga jahiala maakonnas. Ilma merepiirita Kaali maid ümbritseb tervelt seitse jahipiirkonda. Seetõttu on seltsil ainsana maakonnas ka oma raadiosagedus – Jaht 4. Ülejäänud seltsid kasutavad kas sagedust Jaht 1 või Jaht 2. Ikka selleks, et ühel ajal jahti pidavate meeste korraldused ja jagatav operatiivinfo omavahel segamini ei läheks.

Seltsi algusajaks loetakse aastat 1963. Mõne aja pärast liideti toonane Kaali jahisektsioon Pihtlaga, kuid 1992. aastal sai selts taas iseseisvaks ja on sellest ajast tegutsenud mittetulundusühinguna.

Praegu on seltsil 39 liiget, nende hulgas kaks naist. Seltsi kuulub ka teadaolevalt maakonna eakaim jahinaine, Villi Lepiku abikaasa Alvi Lepik. Nad võtavad jahiloa alati kahe peale. “Ega mina ei tea, kumb neist laseb,” muigab Kaali jahiseltsi esimees Janno Vahter ja lisab, et relvaluba on igatahes mõlemal olemas.

Kui veel viisteist aastat tagasi kohtas Kaali maadel arvukalt hanesid, siis viimasel viiel aastal on nood praktiliselt kadunud. “Rändeteed on muutunud, sügisel siin enam ei peatuta,” ütleb Vahter. Põhjus peitub põllumajandusmasinates, mis koristavad saagi pea kadudeta ja lindude jaoks ei jää põldudele midagi maha. Kevadel hanesid siiski liigub ja tuleb neid põldudelt peletada.

Põdrakahjustused Kaali maadel praktiliselt puuduvad, kuigi seal on üsna palju metsanoorendikke. “Oleme küttimisega põdra arvukust suutnud piirata. Aga tuleb arvestada, et meie maadel asuvad põtrade talvitumisalad. Sügisel neid peaaegu ei ole, aga detsembris on kohal.”

Maiustavad metsa kallal

Järjest rohkem on metsades näha hirvekahjustusi, aga hirvesid on ka palju. “See, et me lasime lõppenud hooajal 1300 hirve, pani nende arvukuse kasvule küll piiri, aga alla seda veel ei vii. Kui on eesmärk arvukust vähendada, tuleb ilmselgelt rohkem lasta – 1400–1500 isendit, nagu põllumehed soovitavad,” ütleb Vahter.

Ka metskitsed on tema sõnul jõudsalt paljunenud. Ega nad veel paha tee, aga see aeg ei ole kaugel. Eks kitski läheb noorendikke rüüstama. “Kitse arvukuse piiramine on õnneks mõnevõrra lihtsam kui hirvel, sest hirved on rohkem öise liikumisega ja tunduvalt kavalamad,” nendib Vahter.

Väga hästi on Kaali maadel taastumas jäneste populatsioon. Seda tänu rebaste ja kährikute agarale küttimisele. “Kui põllu peal näed rebast, siis on teada, et seal jäneseid ei ole. Aga meil on üks soo, kus kõik rebased on ära kütitud. Seal võis ühekorraga näha tosinat jänest, mis on päris suur arv,” räägib Vahter. Jänes on samuti ülikiire paljuneja – aastas toob kolm-neli pesakonda, iga kord kolm-neli poega. Samas on liigne arvukus nagu kahe teraga mõõk – veresugulus paneb populatsiooni känguma. Vanasti, kui jäneseid hagijatega kütiti, seda häda polnud, kuna haavikuemandaid aeti jahi käigus paljude kilomeetrite kaugusele, kus nad puutusid kokku teiste jänestega. Käis vere segamine ja populatsioon tugevnes.

Vahter nendibki, et olukorras, kus sigu peaaegu polegi, tuleb küttidel keskenduda sõraliste kõrval ka väikeulukite jahile.

Sigu tuleb küttida

Janno Vahter ütleb, et sel talvel tegi ta ühel suure lumega päeval kogu jahialale tiiru peale ja leidis viie erineva metssea jäljed. Kui veterinaar- ja toiduameti kehtestatud nõue on metssea asustustiheduseks saada üks isend 1000 hektari kohta, siis Kaalis on see tase saavutatud. Lõppenud jahiaastal jäi jahiseltsil ka sigade küttimise miinimum täitmata. Sigu lihtsalt ei olnud, ütleb Vahter.

Aga see on katkust vabanemiseks vältimatu. “Mida väiksem on populatsioon, seda kiiremini katk hääbub. Kui keegi avastab kusagilt mõne karja ja mõtleb, et seda peaks hoidma, siis vastupidi, see tuleb ära küttida,” märgib Vahter. Siis on lootust, et ehk viie aasta pärast on meil taas tervete isenditega populatsioon.

Praegu kütitud sigadest on pea kõik sigade Aafrika katku antikehadega ehk haiguse läbi põdenud loomad. Aga ei ole päris selge, kas nad haigust ka tervetele isenditele edasi annavad. Seepärast tuleb ka neid samamoodi küttida.

“Ehk siis ühel ajal tulevad meile taas terved sead, võib-olla Hiiumaalt, võib-olla Muhust. Siga on nii kiire sigimisega loom, et taastub ülimalt kiiresti. Korralik emis võib tuua kaks pesakonda poegi aastas ehk kakskümmend põrsast, lisaks saavad sead väga kiiresti suguküpseks,” ütleb Vahter.

Algab jahimaja ehitus

Siiani Kõljalas n-ö poolajutist nahastamisruumi kasutanud Kaali jahiselts on jõudnud sinnamaale, et võtab ette päris oma jahimaja ehituse. Kõljala vana kuivati juures osteti ühistult ära kinnistu, kus seni tegutsetud on, ja praeguse nahastamisruumi asemel on kavas püsti panna täiesti uus hoone.

Raha maa ostuks ja projekteerimiseks on jahisaagi müügiga kogutud juba hulk aastaid. Janno Vahteri sõnul on esimese hooga jaksu ära teha vajalikud taristuühendused – vesi, elekter –, misjärel saab hakata ehitust kavandama. Võib-olla juba tuleval aastal.


Ulukikahjude vältimine nõuab koostööd

Kõljala ühistu pani selleks aastaks kogu oma rapsi, 60 hektarit, maha ühte kohta. Jahimeestele teeb see vahipidamise kõvasti lihtsamaks. “Sa tead, kust nad tulevad, kuhu lähevad ja saad juba enne n-ö käe ette panna,” sõnab Janno Vahter.

Lisaks ühistule on Kaali maadel suurem maakasutaja Naima Küti talu. “Veebruaris juhtus nii, et hirved käisid tema silorullide kallal. Need olid küll talu juurde lauda kõrvale veetud ja hunnikusse laotud, aga alumine rida oli kõik lahti kistud ja ära söödud,” meenutab Vahter.

Jahimehed ei osanud muud soovitada kui silorullid suurte masinatega ära piirata. Tehtigi kärudest ja erinevast tehnikast neile barrikaad ümber. Pärast seda oli rahu majas. “Kui sa tahad sööta hoida, siis pead midagi ette võtma. Veebruaris hirvejahti enam pidada ei või, aga niisama paugutamisest ei ole kasu,” ütleb Vahter.

Ulukikahjude ärahoidmiseks on koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel hädavajalik. Vahter meenutab, et kui aastaid tagasi oli Kaali maadel sigade uputus, siis lasi Kõljala ühistu kõige suuremat kahju kannatanud teraviljapõldudel ääred kümne meetri laiuselt siloks teha. See lihtsustas jahimeestel oluliselt vahipidamist ja küttimist.

Metsakahjude vältimisel on abiks ka keemilised tõrjevahendid repellendid. Neid kasutab üsna palju RMK, kes iga paari aasta tagant nendega noorendikke töötleb.

“Kui sa tahad, et sinu mets ikka suureks kasvaks, tuleb ka endal midagi ette võtta. Päris nulli ei saa ulukikahjustusi kunagi, aga neid on võimalik minimeerida,” tõdeb Vahter. Näiteks üksainus põder võib ühe päeva jooksul noorendikus kahjustada kuutkümmet kuni sadat puukest.

Hirvede puhul on jahimehed võtnud eesmärgiks panna rohkem rõhku lehmade ja vasikate küttimisele, et arvukust alla viia.


PÕHJAST ligineb kurtumustõbi

Sellal, kui Eestis tehakse jõupingutusi seakatkuga toimetulemiseks, ligineb meile põhja poolt juba uus raske ulukite haigus – sõraliste seas leviv kurtumustõbi.

Tänavu 8. märtsil tuvastati Soomes esimene hirvlaste kurtumustõve ehk CWD (ingl k Chronic Wasting Disease in cervids) juhtum – Ida-Soomest Kainuu maakonnast Kuhmo asulast leiti Vene piiri lähedalt hukkunud 15-aastane põder.

Euroopas tuvastati esimene kurtumustõve juhtum juba 2016. aastal Norras. Selle aasta alguses käivitati viies Euroopa riigis, sh Soomes ja Eestis kurtumushaiguse alane seire. Kuhmos tuvastatud kurtumustõbi on sama tüüpi nagu Norras ehk et haigus levib peamiselt otsekontakti teel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 587 korda, sh täna 1)