ASJA LUGU: Telefon kui kohver näpus (8)

Tänase Saarte Hääle asja loo peategelane on ese, millega pea kõigil on viimase paarikümne aasta jooksul olnud väga isiklik suhe.

Saaremaa muuseumi ekspositsioonis on vitriinis üks telefon. Juures kiri: “Mobiiltelefon Motorola MCR 1200. Muuseum omandas selle Hans Pihelilt (1927–2013) 1962–87 – Tallinna Juveelitehase Aste tsehhi juhataja. Harrastuspurjetaja Pihel omandas selle 1996. aastal väliseestlaselt Hans Loognalt (1933–2011). Pihel kasutas seda kodus Nõmpa külas Allivälja talus. Levipiirkonda jõudmiseks tuli koos aparaadiga maja katusele ronida.”

Katusele ronimine pole nali. Autost kallimagi riistapuuga opereerimiseks tuli levialasse jõudmiseks vaeva näha. Mobiiltelefon sai aprilli algul 45-aastaseks. Eesti NSV viljastavates tingimustes ei osanud muidugi keegi säärasest imeasjast undki näha, lauatelefonigi saamiseks tuli aastaid järjekorras olla.

Üüratult kallis asi

Mobiililevi tõi Eestisse taasiseseisvumine. 1991 avati esimene NMT-võrk. Selgituseks tuleb öelda, et tänapäeval kasutatakse GSM-võrku ja teistel sagedustel töötanud NMT on ammu suletud.

Ettevõtja Anton Teras oli üks esimesi, kes Saaremaal mobiiltelefone müüma hakkas. Tema praeguses kontoris on alles jäänud muljet avaldav kogu mobiiltelefonidest viimase 25 aasta jooksul. Teras näitab, et esmalt olid telefonid, mis andsid välja kohvri mõõdu.

KOHVER: Saaremaal üks esimesi mobiiltelefonide müüjaid olnud Anton Teras näitab telefoni, mille käsitsemiseks läks vahel vaja kahte kätt.

Siis tulid telefonid, mis meenutasid telliskivi, sealt edasi hakkasid telefonid väiksemaks minema. Selle tingis ka GSM-süsteemi kasutuselevõtt, mis võimaldas teha koostekvaliteedilt kompaktsemaid mudeleid. Tänapäevaseid nutitelefonide lipulaevu vaadates on suurused jõudnud tagasi 90-ndate aastate keskpaiga telefonide suuruste juurde.

Teras oma telefonide kogu eksemplaride päritolu ei teagi. “Tuli keegi salongi, ostis uue telefoni ja jättis vana siia,” meenutab ta. See oli ajal, mil NMT pealt GSM-ile üle mindi. Kahe süsteemi vahe oli ka näiteks selles, et GSM-telefonidel käis sees SIM-kaart nagu tänapäeval. NMT-telefonidele kodeeriti number sisse. Telefoni ostmise, kliendiks saamise ja seadistamise peale võis esinduses kuluda paar tundi.

Mobiiltelefon oli üüratult kallis. Anton Terase sõnul maksid telefonid 90-ndate alguses 15 000 krooni (ca 960 eurot). Kuupalk oli näiteks 1994. aastal 1734 krooni (110 eurot). Üks Saarte Häälega rääkinud ettevõtja, kes samuti 90-ndate alguses mobiili soetas, meenutas, et sama raha eest võinuks saada juba väikese maja. “Telefon oli kallim kui auto,” kinnitab ka Anton Teras.

Telefone soetasidki enamasti ettevõtjad, kes vajasid seda äri tegemiseks. Saaremaal võis üks esimesi telefoniomanikke olla Toivo Alt. Tema meenutamist mööda oli ta mobiil korralik “kohver”. Palju maksis, Alt ei mäleta. Vajadus telefoni järele oli olemas. Esiteks oli ta ise kogu aeg kättesaadav ja sai ka ise algul helistada. “Ega sellega kohe palju midagi teha polnud, levi oli selline ahtake ju.”

ARENG: Anton Terase telefonikogust on näha, kuidas telefon ajapikku aina väiksemaks muutus. Keskel on näha ka vahepeal telefonide asemele kippunud peilerid ehk piiparid.

Mõni ettevõtja märgib, et mobiili oli vaja, kui ostu-müügitehingud toimusid kuskil, kus tavatelefoni käepärast polnud. Äritegemiseks pidi endale telefoni soetama ka Andres Tinno. Tollal töötas ta Tallinnas laevadel ekspediitorina. “Klient ütles, et kui ta mind kogu aeg kätte ei saa, siis äri ei tule,” meenutab ta, et ostis esmalt 4500 krooni eest ühe kohvrina näpu otsas olnud telefoni. Seejärel 16 500 krooni eest Benefoni telefoni. See oli oma aja kohta meeletult kallis. “Mu 1982. aasta Honda Civic oli kindlasti odavam kui telefon,” nendib Tinno.

Kuna töö nõudis laevadel käimist ka lootsikaatrilt, siis tuli vahel koos kalli sidevahendiga nöörredelil maa ja taeva vahel kõlkuda, endal hirm, et kallis asi kukub vette ja äri läheb luhta.

KATUSETELEFON: Selle telefoniga tuli omanikul käia levi otsimiseks maja katusel helistamas.

Teras meenutab, et NMT levis kaugele. Näiteks soetati NMT-telefonid üsna kiiresti laevadele. Loomulikult olid nendel ka lisaantennid. Antenn kinnitus magnetiga auto katusele ja oli omakorda juhtmega telefoni küljes.

Vitriinis vaid maketid

Marko Mets, kes samuti Kuressaares 90-ndatel telefonimüügiga tegeles, meenutab, et telefon oli kallis ja üle mõne mudeli kaupluses polnud. Vitriinides hoiti telefonimakette, mida kliendid küsimas käisid.

Taheti ju silma paista, mobiil oli omalaadne staatusesümbol. Mets räägib vaatepildist ühes Kuressaare restoranis, kus meestel olid suured telefonikohvrid laual ja toru kõrva ääres. Valjuhäälselt aeti äriasju ja liigutati rahapakke. “Aga see oli ju teada, et ega seal tegelikult levi ei olnud,” naerab Mets.

Mobiiltelefoni kui edukuse mõõdupuud kasutati küll ja veel. Üsna Kadi raadio algusaastatel sattus toimetusse kohalik ettevõtja, kellele pakuti programmis endale reklaami tegemise võimalust. Et tegu ju soliidse suurärimehega ja oma äridele peaks reklaami tegema. Ettevõtja vastas, et tema on pisike tegija. Suured ärimehed olevat sellised kaks meetrit pikad ja kaks laiad ning kõik taskud mobiiltelefone täis.

KOHVER: Selline nägi välja pesueht kohvriga telefon 90ndate algusest.
4x MAANUS MASING

Anton Teras ütleb, et tollased telefonid olid vaatamata robustsele ehitusele väga kesise kvaliteediga. Maha kukkudes oli telefon kerge purunema. Ajapikku hakkasid telefonid odavamaks minema ja rahvas jaksas neid osta. Siis muutus ka kontseptsioon, leiti, et inimesele tuleb pakkuda odavat ja soodsat telefoni, siduda ta võrgu külge ja kasseerida raha helistamistelt.

See oli kallis. 1993. aastal tuli liitumise eest maksta paarsada eurot. Lisaks osta telefon. Kuupalk oli siis 70 euro ringis. Kõneminut maksis NMT-võrgus siis vastavalt kellaajale: näiteks kui kõneminuti tavahind oli 3 krooni (0,19 eurot), siis tippajal maksis minut 4,50 (0,28 eurot). 1998. aasta kevadel maksis lühisõnumi saatmine 0,19 eurot (3 krooni) ja EMT võrgusisene kõneminut 0,24 eurot (3,80 krooni. Keskmine palk ulatus 1998. aastal 264 euroni (4125 krooni).


Piipar püüdis moblat üle trumbata

Mobiilide ajastu oli juba käes, kui turule tuli ka piipari- või peileri-nimeline seade. Tegemist oli siis sõnumite edastamisega operaatori kaudu. Mobiilid juba olid, kuid helistamine oli kallis ja telefonid veel kallimad. Piipar maksis ehk vaid 1000 krooni ja teenuski oli odavam.

Turule tulnud piipar oligi nagu ristsugutis lauatelefonist ja mobiilist. Piiparite kõrgajal oli Eestis 20 000 kasutajat. Võrk oli Eesti Kaugotsingu nimelise firma oma.

Anton Teras näitab piipareid ja selgitab nende toimimist. Sisuliselt edastas piipar sõnumeid. Selleks tuli kõnekeskusse helistada ja anda edasi sõnum, mis saadeti siis piipariomanikule. Mõnedel piisas ka ainult helistamisest ja piipariomanik nägi helistaja numbrit ning läks ja otsis ühe tavatelefoni, et tagasi helistada. Oli nii 90- kui ka 400-märgiseid piipareid. Lõpuks arenes asi nii kaugele, et piiparile sai tellida isegi uudiseid ja valuutakursse.

Eriti levinud olid piiparid igasugu valveteenistustes. Näiteks valves olnud arstid, kellele sai niimoodi kiiresti sõnumeid saata. Telefonid muutusid siiski aina odavamaks ja nii surid piiparid 2000. aastal välja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 859 korda, sh täna 1)