Veel kord HPV-vaktsiinist (4)

“Kui suudame päästa 160 inimest aastas – see on orienteeruv emakakaelavähi juhtude arv aastas – ja ennetada hulgaliselt protseduure emakaela raske astme muutuste raviks, oleme meie, arstid, oma tööga rahul,” kirjutab Kuressaare haigla naistearst Goar Kuldsaar.

“Parim patsient on terve patsient.”

Mind ajendas seda arvamuslugu kirjutama vastuoluliste seisukohtade ja kirjatükkide levimine nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias ja madal vaktsinatsiooniga hõlmatus Saaremaal.

Me ei saa ju olla rahul ja õnnelikud, et siin, meie kodusaarel on vaid 58 protsenti 12–14-aastastest neidudest tänu oma tarkadele ja lapse tulevikule mõtlevatele emadele vaktsineeritud. Nõusoleku vaktsineerimiseks andis ju lapsevanem.

Harald zur Hausen väitis juba 1970. aastal, et HPV ehk inimese papilloomiviirus on peamine tegur emakakaelavähi tekkel. See väide sai kinnitust teadustöös, mis tõi teadlasele 2008. aastal meditsiiniteaduste Nobeli preemia.

HPV-infektsioon põhjustab muutusi emakakaelas. Uuringud on näidanud, et selle infektsiooniga on kokku puutunud pea 80% fertiilses eas naistest. Enamik neist saab infektsioonist jagu ja viirusekandlust ei teki. Aastast aastasse suureneb aga patsientide arv, kellest on saanud viirusele peremeesorganism ning emakakaelas tekivad muutused. Arvatakse, et selle valiku taga on geenmutatsioonid, kuid lõplik vastus ootab veel kinnitusi ja teadustööd jätkuvad.

Nakatuda võib korduvalt

HPV-viirusel on tuvastatud enam kui 200 genotüüpi ja muutusi emakakaelas võivad põhjustada HPV 16 (50% emakakaela muutustest), HPV 18 (20%) ning HPV 31, 33, 35, 45, 58 (18%). Need viirused inaktiveerivad emakakaelas epiteelis (rakus) teatud valke (p53 ja p105 RB), mis pärsivad raku kasvu. Nende valkudeta on emakakaela limaskesta rakk vastuvõtlik mutatsioonidele ehk muutustele, mis viivad vähi arengule.

HPV levib lähedase füüsilise kontakti käigus nahalt ja limaskestadelt ning on levinuim sugulisel teel leviv haigus. Viirus on väga nakkav, ka ohtlik inimese elule. Tema onkogeensus ehk vähki tekitav omadus on tõestatud. Viirus on koespetsiifiline, see tähendab, et ta ründab kindlaid kudesid.

Neid teadmisi omades on oluline osa primaarsel profülaktikal ehk laste vaktsineerimisel HPV-infektsiooni vastu enne seksuaalelu algust. Infektsioonivastased antikehad saame tekitada organismi vaid vaktsineerides. HPV ei tekita loomulikku immuunsust läbipõetud haigusele, sest infektsioon on lokaalne ehk kohalik ega levi kunagi verega. Seega võime nakatuda korduvalt, mis omakorda tõestab vaktsineerimise vajalikkust.

2007. aastal ilmusid Eesti ravimiturule esmakordselt HPV-vaktsiinid Silgard (HPV-tüved 6, 11, 16, 18) ja Cervarix (HPV-tüved 16,18). Sellest lähtuvalt ei saa rääkida, nagu oleks vaktsiin uus ning meil puuduks kogemus ja teadmised. Patsiente, sealhulgas noori neide, kes on vaktsineeritud HPV-infektsiooni vastu enne käesolevat aastat, on küll ja veel.

Meie riik on saanud rikkamaks ja arstide sõnum on jõudnud otsustajateni, kes leidsid raha, et alustada 12–14-aastaste neidude tasuta vaktsineerimisega (ühe doosi hind on 131 eurot, kuid vajalik on 2 doosi). Inimene on meie kalleim vara.

Immuniseerimiseks kasutatakse vaktsiini Gardacil 9 (HPV-tüved 6, 11, 16, 18, 31, 33, 45, 52, 58). Gardacil 9 on süstesuspensioon, kus kasutatakse valke viirusele sarnaste osakestena ja mis on toodetud pärmirakkudest ning kus aluseks pole elavhõbe, vaid alumiinium. Alumiiniumi kontsentratsioon vaktsiinis on väiksem kui ühele inimesele vajalik ööpäevane alumiiniumiannus. Seega ei ole tegemist elusvaktsiiniga ega ka elavhõbedat sisaldava vaktsiiniga – on ju need vaktsineerimisvastaste kaks suurt hirmu. Uuringud on näidanud, et vaktsinatsioon ei põhjusta autismi.

Soovituslik vanus vaktsineerimiseks on 11.–12. eluaasta. See vanus on soovituslik, sest koos vanusega kasvab risk nakatuda lisaks mõne teise HPV-tüvega.

Vaktsineerimisega tegelevad Eestis kooliõed, perearstid ja ka naistearstid. Kõik, kes vaktsineerimisega tegelevad, peavad arvestama sellega, et noorukil võib enne või pärast vaktsineerimist tekkida minestamine psühhogeense reaktsioonina nõelatorkele. Sellega võivad kaasneda mööduvad neuroloogilised nähud (nägemishäired, paresteesiad – tundehäired). Kõike seda arvestades toimub vaktsineerimine meditsiinitöötaja valvsa silma all ja vaktsineeritavat jälgitakse mõnda aega. Vaktsineerimist ei tehta kõrge palavikuga kulgeva haigestumise ajal, kuid kergekujuliste infektsioonide puhul ei ole otsest vastunäidustust vaktsineerimiseks. Meditsiinitöötaja informeerib patsienti juba enne vaktsineerimist võimalikest kõrvaltoimetest (peavalu, süstekoha valu, paistetus, punetus, vahel pearinglus, iiveldus, väsimus), mis on mööduva iseloomuga.

Külvavad usaldamatust

Vaktsineerimisvastaste hääl muutub järjest tugevamaks. Seepärast peame meie, arstid, enam selgitama, mis on vaktsineerimine, milline on see haigus, mille kaitseks seda tehakse, informeerima võimalikest kõrvaltoimetest ja põhjendama, miks need tekivad ja miks need mööduvad kiiresti.

Arstid ei räägi vaktsineerimisest nii palju mitte seetõttu, et neil oleks materiaalne huvi. Just selliste väidetega ründavad ju vaktsineerimisvastased arste ning see on üks võte, kuidas külvata usaldamatust patsientide ja arstide vahele. Usaldusel on aga ennetustöös tähtsaim osa. Meie kasu on ainult see, et meil oleks terved eestimaalased. Kui suudame päästa 160 inimest aastas – see on orienteeruv emakakaelavähi juhtude arv aastas – ja ennetada hulgaliselt protseduure emakaela raske astme muutuste raviks, oleme meie, arstid, oma tööga rahul. Parim patsient on terve patsient.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 282 korda, sh täna 4)