LOSSI 5 – MAJA TÄIS RAAMATUID JA KUNSTI

Tsaariajal tunti hoonet Lööne kojana, esimese vabariigi ajal kaupmees Bergmanni majana. Nõukogude perioodil tegutses majas algul miilits, hiljem (1947–1998) raamatukauplus, mis aastatel 1979–1997 kandis nime Meelika.

29. juulil 1928 monumendi avamise päeval. Taamal Lossi tn 5, mis sai valmis 1927. a. Seal tegutses Kaubamaja Bernhard Johannson, kus müüdi moe-, pudu- ja riidekaupa, jahitarbeid ning laskemoona, Diabolo koorelahutajaid. Peeti omal ajal Kuressaare üheks kaunimaks äriks.

Lossi 5 eraldi hoonena moodustus alles 1971. aastal, kui ehitati kokku kunagisse Lossi 3 hoovivärava avasse aastal 1927 rajatud väike ärihoone ja tollane Lossi 5 pisike tiibhoone. Lossi 3 kuulus Kuressaare ühiskonna- ja kultuuritegelastele Kallusele ja Treufeldtile.

2015. aastal Madis Nõmme koostatud “Muinsuskaitse eritingimuste” ajaloo osa tuvastas, et Kuressaare “1747. aasta kaardil pole praeguse Lossi 5 vahetu naabruskonna tänasest hoonestusest paigal veel ühtegi ehitist. Tänavajoon pole samuti veel välja kujunenud. /…/ Baltisaksa kunstniku Sigismund Sterni litol (dateeritud 1841–1856) olev hoonestus sarnaneb tänapäevasele, puudub veel Lossi 3 katusekorrus ja Lossi 5 praegust hoonet joonistuselt ei leia. /…/

Järjekord kaupluse Meelika ees 1983. a. märtsis. Võibolla tuli siis müüki ENEKE-se 2. köide?
2x SAAREMAA MUUSEUM

Esimene ehitustegevus praeguse Lossi 5 krundi tänavapoolsel osal toimus 19. sajandi viimastel aastatel. Sellest ajast on kahe krundi ühisel äärealal toimunud väga energiline areng. 20. sajandi pea igal kümnendil võime leida jälgi sellest, kuidas omanik või valdaja on püüdnud oma varale lisada emotsionaalset või materiaalset väärtust.”

Alates 1980. aastast ehitati hoone oluliselt ümber, lisati sobiva kuju ja mahuga katus.

1998. aastast tegutseb majas Saaremaa kunstistuudio. 2007 sisustati stuudio klaasisulatus- ja keraamikaahjudega, glasuurimisahju ja keraamika sisseseadega. 2004 asutati kunstistuudio juurde erakool ANNE, eesmärgiga pakkuda mitmekülgset kunstialast koolitust nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Kasutatud materjal: “Muinsuskaitse eritingimused”, Madis Nõmm, Klotoid OÜ, 2015.

Pildid SAAREMAA MUUSEUM, ERAKOGU


KOMMENTAAR

Millal jäi Lossi tänava maja sulle silma kui potentsiaalne tulevane kunstistuudio kodu? Kas nägid kohe võimalusi või ennekõike suurt tööd?

Anne Tootmaa: See oli 1998. aasta suvel, kui kunstistuudiol Rootsi tänavalt lahkuda paluti. Olime stuudio õppesüsteemi üles ehitanud kursustena ja kuna osalejaid oli palju, oli kahju alustatud tegevusest loobuda.

Nii ma siis käisin suve algul mööda Kuressaare linna ja vaatasin tühjalt seisvaid maju ja pindu. Eriti nukker tundus juba talvel Lossi tn 5 – linna peatänava äärne hoone, mis oli suur pime maja. Kui sul politseisse või kohtumajja asja polnud, oli see osa linnast nagu elutu, sest varem oli asja vähemalt raamatupoodi.

Hoone tundus sobilik just tänu suurte akendega ruumile esimesel korrusel. Läksin tolleaegse linnapea Jaanus Tamkivi jutule, et uurida võimalusi ruumi kasutamiseks. Pärast kuu aega kestnud läbirääkimisi otsustati Lossi tn 5 hoone anda tasuta rendile kohtuvaidluse (Lossi 3 kinnistu juurde oli ajalooliselt kuulunud osa Lossi 5 hoonest) lõppemiseni. Keegi ei osanud arvata, et kohtuvaidlus kestab aastani 2006. Stuudiol oli kohustus maksta maja kommunaalkulud.

Kevad 2003.

1998. aastal oli kesklinna tulek kunstnikele suur asi. Endine raamatupood tundus hea asukoht. Nägin potentsiaali teha galerii, kunstnikele ekspositsioonipinnad ja kunstikool. Kuressaare piiskopilinnusega koostöös oli stuudio korraldanud kunstinäitusi ja suviseid professionaalse kunsti väljapanekuid. Eelnevalt Kuressaare I lasteaias korraldatud laste kunstitunnid ja Rootsi tänaval tehtud kunstikoolitused nii lastele kui ka täiskasvanutele oli hea kogemus, millega edasi minna.

Mind inspireerisid hoone asukoht ja suured, peatänavale avanevad aknad. Tööd ei ole ma kunagi kartnud. Tollaegse linnaarhitekti Lilian Hansaare nõusolekul sain teha hoone fassaadi ühe akna asemel ukse, et inimesed saaksid siseneda Lossi tänavalt. See oli suur asi.

Ehitustööd ruumide korda tegemiseks kestsid mitu kuud. Endise raamatupoe müügisaali ehitasime kaheks ruumiks, et oleks ka näituste pind ja kooliruum. Äraviskamiseks mõeldud plaadid, millest tegime vaheseina, saime linna kultuurimajalt. Seina aitas ehitada tolleaegne ametikooli õpetaja Toomas Kasemaa. Raamatupoest jäänud kapid värvisime ära, järelejäänud seinaplaaditükkidest tegime näituse alused. Majas olnud lauad ja toolid olid ka õnneks kasutuskõlblikud.

Mis seisus oli maja seest ja väljast?

Hoone oli renoveeritud kultuuriministeeriumi poolt aastal 1975 ja seest natuke väsinud, väljast vaadatuna oli üldvaade üsna hea. Värskendada oli lihtne, sest seinu sai värvida ja dolomiitpõranda puhtaks teha. Mäletan, et II korrusel elektrit kasutada ei saanud, lambipirnides oli vesi. Esialgu saime kasutada ainult I korruse suurt saali, koridoris abiruumi ja amortiseerunud tualetti.

Kuidas ja kas mõjutasid sinu plaane pikaleveninud kohtuvaidlused omandiküsimuse üle?

Esialgu tegin stuudio plaane aastaks, sest kindlustunnet polnud. Tegevus kasvas aga kogu aeg – nii huvi kursuste vastu kui ka kunstnike soov näitusi teha. Kogu aeg tuli tegevusvaldkondi juurde, paari aasta pärast oli juba kindel näituseplaan ja kursuste programm. Unistasin II korrusest, et õppetööks oleks eraldi ruum. Kuna ruumikasutuse leping oli siis vaid kohtuvaidluse ajaks, ei saanud ka suuremaid projekte ette võtta, rääkimata hoonesse investeerimisest.

2003 võeti Eestis vastu erahuvikoolide seadus, mis andis võimaluse kunstistuudio juurde kool luua. 2004 loodi Saaremaa kunstistuudio erakunstikool Anne. Eelnevalt taotles stuudio linnalt tühjalt seisnud II korruse endised kontoriruumid koolitusteks. Eraldi kooli luua ei saanud, sest rohkem pinda selleks polnud.

Mäletad hetke, kui said majaomanikuks?

Majaomanik on olnud ikka Saaremaa kunstistuudio, mitte mina. Mäletan seda, kui 2006. aasta jaanuari algul läksin oma keskkoolis käivate lastega esimest korda reisile. Viimane kõne, mille enne äralendu lennukitrapil vastu võtsin, oli Kuressaare linnavalitsuse kõne. Mulle tehti ettepanek, et kas kunstistuudio sooviks Lossi tn 5 hoone ära osta, kuna hoone on olnud kaheksa aastat avalike huvide teenistuses. Terve reisi aja mõtlesin ja arutasin iseendaga, mida siis teha. Kuna olin kaheksa aastat tegutsenud ja üles ehitanud erakooli, teinud näituseprogrammid ja galerii, osalenud aktiivselt vabahariduslikus koolitussüsteemis, siis oli mul lihtsalt oma tööst kahju, kui kõike pidanuks uuesti uues kohas alustama.

See oli põhjus, miks otsustasin stuudiole hoone ostmise kasuks, kuigi mul polnud õrna aimugi, kust see raha (2,3 miljonit Eesti krooni, mis oli hoone hind, kinnistu tuli hiljem juurde osta) võtta. Minul oli aega tegutseda 1,5 kuud. Volikogu ühehäälse otsuse alusel sai linn müüa hoone stuudiole kohustusega tegutseda kooli ja galeriina 10 aastat.

Kunstistuudio avamine 11. september 1998.
Linnapoolsed õnnitlused annab üle Arvo Ader.

 

Kunstistuudio tegevusse uskus ettevõtja Andres Haamer, kes tegi stuudiole eraisiku laenu 700 000 krooni selleks, et stuudio saaks ülejäänud raha pangast laenuna taotleda. Hansapangast stuudio laenu ei saanud, sest arvati, et kunstiettevõte ei ole usaldusväärne laenaja. Minu ideedesse uskus Ühispanga tolleaegne juht Aivar Sõrm, tänu kellele saime maja ostmiseks vajaliku ülejäänud raha. (Laenukohustus oli stuudiol 45 000 krooni kuus. Lisatagatiseks pangale läks Nässuma maja, mis oli minu pojale tema isa poolt tehtud kingitus, mille omanik ta jõudis olla ühe päeva, kuna sai 15.02 18-aastaseks ja omand läks talle üle.)

Hea tunne oli, et stuudiol on oma koht ning maja saab hakata parandama ja hooldama. Samuti nägin suurt tööd ja vastutust.

2006. a kirjutas MTÜ Saaremaa Kunstistuudio EAS-i turismiarenduse meetmesse toetuse taotluse keraamika- ja klaasiahjude soetamiseks ja elektrisüsteemide kaasajastamiseks. Saime toetust 1,2 miljonit Eesti krooni, mis tuli samal aastal pangast sildfinantseerimisega võtta. Tänu sellele projektile saime majja korraliku elektrisüsteemi ja kolm elektril töötavat keraamika kõrgkuumus-põletusahju ja klaasisulatusahju, õppeklassidesse erialase sisustuse.

Nüüd on kauaoodatud ehitis kohe ka valmis – kas sul on veel ehituslikke plaane või sai Lossi tänava “Tallinn” valmis?

Lossi tn 5 kinnistu saab käimasoleva ehitusega tõesti valmis, sest laieneda pole kuhugi. Vaja oleks veel oma hoovi, kus suveprojekte teostada. Aga seda saab teha ka linnaruumis või korraldada kunstilaagreid maakonna majutusasutustes.

Oled sellest vanast majast ka midagi põnevat leidnud?
Kahjuks mitte midagi.

Lähitulevikus näeb uuendatud fassaad välja selline. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetab MTÜ Saaremaa Kunstistuudio projekti EU50720 “Saaremaa Kunstistuudio taristu arendamine” 199 977,6 euroga.Projekti eesmärk on arendada kunstistuudio taristutingimusi kunstitööde teostamiseks ja kunstitoodete loomiseks, mis loob aluse kasusaajate turundustegevusele ja eelduse toodete turustamisele nii Eestis kui ka välisriikides. Projekti toetusega vahetatakse MTÜ Saaremaa Kunstistuudio Kuressaares Lossi tn 5 asuva hoone katus ja ehitatakse välja 144 m² mitmeotstarbeliselt kasutatavaid ja erinevatesse suurustesse muudetavaid tööruume. Loomemajanduse taristu ja tehnoloogilise võimekuse arendamist toetatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. Arhitekt Andres Kask, Rabatron Projekt OÜ.


KOMMENTAAR, Tiit Villig:

Kuressaare linnavalitsuse tegevuse käivitamisel 1990. aasta suvest kaasati mind majandusnõunikuna, kus mul oli üheks ülesandeks võtta üle nõukogudeaegsed mitmesuguste varade – koolid, lasteaiad, raekoda ja muud Kingissepa linnanõukogu halduses olnud hooned ja ruumid – kasutuse lepingud.

Need lepingud olid sõlmitud tol ajal kehtinud korra kohaselt, kus hoonete kasutajad olid vabariiklikud ametkonnad – kaubastud, koondised, ETKVL jm. Kasutustasud/rent olid sümboolsed, millele lisandusid kommunaalkulud.

Ruumide lepingute ümbervormistamisel oli surve ametkondade poolt jõuline: säilitada pikaks ajaks senine mugav ja muretu olukord. Kasutati kõikvõimalikke nõukogudeaegseid mõjutusvahendeid: väljakujunenud tutvused, suhted, telefoniõigus, Tallinna ametkondade surve jmt. Konkursi korraldamine oli sel ajal veel mõeldamatu ja ennekuulmatu.

Samas oli tekkinud juba ka uus kiiresti arenev ettevõtlus – vastloodud firmade esindajad käisid linnavalitsuses uurimas, kas ja millised on võimalused mõne suurema või väiksema ruumi rentimiseks, uute teenuste, väiketootmise, söögikoha või isegi pangakese asutamiseks. Nii tuligi keeruka selgitustöö tulemusena saavutada kompromiss, kus nõukaaegne leping tuli linnavalitsuses poolt ümber vormistada ca 3–4aastaseks rendilepinguks senise kasutajaga, et selle lõppemisel siis edasi minna juba rendikonkursside alusel ruumide ja hoonete rentimisega.

Sama oli lugu ka Lossi 5 raamatukauplusega, kus vabariiklik raamatukaubastu avaldas tõsist survet, et saaks veel pikki aastaid vanaviisi jätkata. Samas oli näha, et raamatute müügil ei ole enam suurt perspektiivi elanikkonna seas ja oleks vajalik senine tegevus ümber korraldada.

Elu näitas, et linnavalitsuse suund lõpetada senine nõukogudeaegne ruumide kasutuse kord ja anda ruumid kasutusse avaliku konkursiga oli õige.


KOMMENTAAR, Ellen Kapsta, raamatukaupluse juhataja 1967–1997

“Mina läksin sinna tööle 9. jaanuaril 1967. Ära tulin 15. septembril 1997. Sel ajal oli raamatupood vaid see väike osa, kus välisukse kohal on aastaarv.

Enne mind oli juhataja Valdur Rotmeister, kes oli teinud lepingu miilitsaosakonnaga, et kasutada osa nende ruume laoruumidena. Ehitas vahepeal need kaks maja nagu kokku. Ennevanasti käis ju politseimaja ja raamatupoe vahelt väike tee läbi. Värav oli ja jala sai läbi teisele tänavale. Aga pärast tuli miilitsal vajadus – mingi suurem passide vahetus pidi tulema – ja nad tahtsid meilt neid ruume tagasi. Ei jäänud muud üle, kui meil tuli sealt välja kolida. Läksime ajutiselt vanasse sidekontorisse Tallinna tänav 11. Ühed sõdurpoisid aitasid meid veel ära kolida.

Lossi tänaval oli meil ainult see maja alumine kord ja kaupluse pinda oli vist ainult 68 ruutmeetrit. Taotlesime siis kapitaalremonti, õigemini kapitaalehitust. Seda ei saanud teha, igasugused eeskirjad ja asjad tulid vahele. Siis saime Mitiga (Saaremaa restaureerimisvalitsuse juhataja Jaan Mitt – T. K.) kaubale, et tema restaureerimisvalitsus hakkas tegema kapremondi nime all, jättis tänavapoolse seina lõhkumata ja ülejäänud osa lõhkus kõik maha ning me ehitasime tegelikult uue poe maja tahakülge. Kauba vastuvõturuumid ja teise korruse ka veel peale.

1974. aasta augustikuus, oli vist 5. august see kuupäev, oli meil avapidu. Kahe aasta jooksul tehti see pood valmis. Mitil oli selles suuri teeneid, ta aitas meil nii palju neid asju ajada. Tahtsime ka esimest osa kõrgemaks saada, aga muinsuskaitse ei lubanud. Katus pidi eest jääma vanale kõrgusele, aga tahakülge said ehitatud korralikud ruumid. Nüüd ma loen, et juba lubatakse tänavapoole ka midagi ehitada.

Nimesid pakuti poele palju, aga selle õige nime Meelika leidis poele minu oma poeg Priit. Ta oli leidnud selle õigekeelsussõnaraamatust. (Meelika – üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme, tuletatud kreekakeelsest sõnast melos, mis tähendab laulu. T. K.) Jäigi niiviisi, oli lihtne ja kerge hääldada.

Kui nüüd ausalt öelda, siis pärast kapitaalremonti oli meie pood vabariigis esimene, kes läks üle lahtistele riiulitele. Siin käisid kõik need kosmonaudid, kes saarele sattusid. Nad toodi meile külla ning kui jälle mõned tähtsamad külalised tulid, toodi need jälle meie poodi vaatama. Kõige toredam mälestus on mul sellest, kui Saaremaal käis kirikuõpetaja Haamer (Harri Haamer – eesti vaimulik ja skaudijuht. T. K.). Ta tuli meie poodi, kutsus mind alla, palus kõigil korraks vagusi olla ja õnnistas meie poodi. See oli vene aeg veel! Julge mees! Me olime kõik šokis. Et niisugune asi üldse toimus…

Aga see, mis hiljem juhtus, ei kannata üldse kriitikat. Majavalitsuses oli Villig, tuli ükskord uksest sisse – ei ta tutvustanud ennast, kes ta on – ja üles laoruumidesse. Tema eesmärk oli teha sinna üks kohvikumoodi ja võõrastemaja moodi koht.

Aga see teine mees – nimi ei tule meelde, oli linnavalitsuses tähtis tegelane, aga ta läks siit minema – see oli veel nahaalsem. Ta nõudis, et meie tagavaravõti peab olema linnavalitsuses. Öösel tuli tagavaravõtmega sisse ja viis meie peegelseina minema. Kui naised hommiku tööle tulid, oli meie peegel sealt tagaseinast kõik ära võetud. Vaat ei tea, kuhu ta sellega läks. Mina olin juba töölt ära, ma tulin septembris ära, aga see juhtus oktoobris või novembris.

Hea meel on mul selle üle, et Saal (Heino Saal – EPT juhataja asetäitja maaparanduse alal, hilisem rajooni täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna juhataja, Anne Tootmaa isa. T. K.) tuli meile palvega, et kas saaks paljundusaparaadi üles panna. Et kas me oleme nõus seda oma majja võtma. Tema hakkas siis ajama ka seda asja, et Anne (Tootmaa – T. K.) saaks kunstistuudio jaoks selle maja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 487 korda, sh täna 1)