Turuplatsil paljandusid põlenud linna jäänused (13)

Kuressaare turuhoone juures tulid pisut enam kui meetri sügavuselt päevavalgele 1780.–90. aastatest pärit hoovisillutis ja kaev ühes paekiviplaatidest veejuhtmega. Selle all on sama sajandi alguses linna tabanud suurpõlengu jäänused.

OOTAMATU: Garel Püüa ei oleks arvanud, et kesklinnas võib kusagilt veel nii hästi säilinud sillutis välja tulla.
Irina Mägi

Esimene katke vanast õuesillutisest tuli turuplatsil välja läinud reedel. Eilseks oli välja puhastatud juba mitmekümne ruutmeetri suurune ala, kus oli näha ka sajuvete äravoolurenn. Ehitustöödel arheoloogilist järelevalvet tegeva Garel Püüa jaoks oli selline leid paras üllatus. ”Päris Tallinna vanalinna tunne tuleb peale,” muigas ta.

Sillutatud ala jääb kunagise kubermanguvalitsuse hoone (praegu Tallinna 9) ja selle kantselei (praegune turuhoone) vahelisse hoovi. Püüa hindas sillutise 18. sajandi lõppu ehk toonase Liivimaa kubermangu asekuberneri, 14 aastat Saaremaal tegutsenud Balthasar von Campenhauseni aegseks. Raud- ja paekividest sillutis on laotud umbes 10 sentimeetri paksusele liivapadjale, mille alt omakorda tuli kaevamisel välja 13–14 sentimeetri paksune söekiht. Püüa sõnul viitab see suurele, ilmselt Põhjasõja (Eesti aladel 1700–1710) aegsele põlengule.

Kõnealusest või isegi varasemast perioodist pärineb ka samas väljakaevatud suur, ligemale kolmemeetrise läbimõõduga kaev. Algsele paekivist ringikujulisele rakkele on hiljem paigaldatud dolomiidist tahutud plokkidest kaheksakandiline rake, mis nõukaajal veetrassi rajamisega aga läbi lõigati. Veevõtukoht on näha veel möödunud sajandi kolmekümnendatest aastatest pärit plaanidel ja ka fotol.

Huvitavaks teeb kaevu sellest algav kitsas veejuhe, mille suund on Laurentiuse kiriku poole. Paeplaatidega kaetud veejuhe on sillutisest oluliselt hilisem. See on laotud sillutise peale ja languse saavutamiseks osaliselt süvistatud ka selle sisse ning olnud kaetud pinnasega.

Garel Püüa nentis, et korralikud hoovi- ja tänavasillutised on Kuressaares suhteliselt hiline nähtus. Mudaseid tänavaid hakati kividega katma alles Rootsi aja lõpus 17. sajandil. Eriti innukalt tegeles Kuressaarele tänase ilme andmisega, sealhulgas tänavavõrgu korrastamisega just Campenhausen.

Leidudest kõneledes märkis Püüa, et eilseks oli pinnasest välja tulnud põhiliselt portselani-, fajansi- ja klaasikilde ning loomaluude tükke.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 595 korda, sh täna 1)