Sina kena tammekene… (5)

Erki Aavik

“… on Villem Kapi koorilaul, vene keeles kõlab pealkiri vaat et ilusaminigi: “Ты дубочек мой кудрявый”,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. “Miskipärast, võib-olla just seetõttu, et eestikeelne pealkiri pole nii soe ja südamlik, oli ajusopis, et see on hoopis Ukraina rahvalaul. Või tants. Aga ei, kunstmuusika ja veel eesti helilooja oma. No igatahes seostub puudega, kui nad on luules või muusikas tegelased, ikka esmajoones romantika, unistused, armastus, ka mälestused, nostalgia. Pigem ikka midagi head ja ilusat.”

Uuemal ajal on metsateemalised proosamõtisklused raamatukaante vahel vägagi populaarseks osutunud, Valdur Mikita omad eelkõige. Meid peetakse metsarahvaks. Saarlaste tuju võib ju pisut rikkuda statistika, et veel hiljaaegu oli Hiiumaa Eestimaa suhteliselt kõige metsasem maakond, aga ega meilgi ole viga midagi. Minu Peipsi-äärne sõber elatas end hulga aastaid Saaremaa tammepuust, mis tema saekaatri õue peale tuli ning mida sealt pärast lõikamist ja graveerimist suure eduga Venemaale viidi ja kalli raha eest maha müüdi.

Nüüd on tammede istutamise pärast palju pahandust tõusnud. Unustagem ära! Unustagem ära ka kõik koledad ennustused, et valesti istutatud puid varsti enam pole. Niikuinii on Eesti hariliku tamme jaoks leviala kõige põhjapoolsem piir, soomlased on enda omad kõik sisse vedanud ja istutanud.

Ilus ja tundeline kogemus

Lapsed said kogemuse, kuidas tõrust puu kasvab. Sellise taime istutamine on kindlasti ilus ja tundeline kogemus, suurelegi. See on eluline protsess: kuidas saab seemnest taim, kuidas õrnast taimest kasvab vägev puu. Väikesed istutajad näevad seda puud küll. Minuvanune tammekene pandi minu lapsepõlvekodus metsa veerde kasvama, kui juba vanaisa järel vänderdasin. Hiljaaegu käisin vaatamas – päris suur puu, oma 10–12 meetrit küll, oksi palju. Ja ma ei ole veel kaugeltki pensionieas. Seda tamme vaatan ma iga kord kui isiklikku tuttavat, kuigi kohe kõrval on sadade ja küllap tuhandete kaupa minu istutatud kuuski, mida omaaegse suure tormi järgsetel aastatel lagedatele istutasime ja millega peaks ju kah mingi side või tutvus olema. Noh, vahest ikka ongi…

Aga tamm on kuidagi rohkem sümbol, Wiiralti tamm, Sõjatamm, Pühajärve tamm. Vahest sellepärast, et tamm elab mõnikord väga vanaks.

Kuuldavasti ei sobi pangapealne vilets pinnas tammele kasvukohaks. Võib-olla ei sobigi. Aga kui mõni neist siiski kasvama läheb – ja mul on aimdus, et pigem läheb ja pigem rohkem, kui just keegi seal oma veendumuste kinnituseks tihutööd tegema ei hakka – siis on see ju küll vägev sümbol, mis jutustab eestlaste visadusest, meie majanduse kidurast, kuid siiski – kasvust, võib-olla et veel kõige rohkem meie kasinast juurdekasvust, see tähendab väikesest iibest.

Istutage ka saare kagunurka!

Naistearstist Tiiu Arol näib olevat puukeste kasvupotentsiaali rohkem usku kui muidu tarkadel. Küllap on ta hingeliselt rohkem seotud algava elu haprusega ja selle elu edasise hämmastava visadusega. Seegi on vägev sümbol, et arstina inimese viletsust arvatavasti rohkem ja lähemalt näinud naine usub iseseisvust tähistava hingelise ettevõtmise edusse virisejate kiuste.

Kuhu veel puid istutada? No kui saare loodeots ei kõlba, proovigem siis kagunurka! Pöide kiriku läheduses, osalt koguni kiriku maadel on kohalik spordirada, mis on pidevas kasutuses. Selle raja alguses on tammedele sobiv pinnaski – kui tamm saab oma juurikad kruusa sisse ajada, siis tunneb ta ennast hästi, lisaks on seal juba suguvendasid eeski. Vaevalt et luterlastel mõnekümne tamme istutamise vastu midagi on, Tornimäe koolilapsed ja üldse kohalikud korralikud inimesed saavad kasvandike hooldamisega kindla peale hakkama. Jalutajad, vaba aja veetjad ja sportijad on puukeste kasvule pidevaks publikuks.

Kes viriseda tahab, võib ju oma masenduse ja halvaendelise tuleviku nimel laulda Sergei Jessenini sõnadega laulu “Клен ты мой опавший” (tõlkigu nüüd igaüks ise, mis selle vahtraga on!). Kui lapsed on taimed ette kasvatanud ja tahavad need maha istutada, siis tuleb oma tarkus tagavaraks hoida ja sellist ettevõtmist kiita. Kui poliitikud, kes ju paratamatult sellise ettevõtmise juurde kuuluvad, ei meeldi, siis tuleb järgmistel valimistel külarahvas kokku kutsuda ja kokku leppida, et valime selle või teise. Või kui poliitikud üldse ei meeldi, siis tuleb kolida riiki, kus neid praktiliselt ei ole, näiteks Põhja-Koreasse. Mõni sobiv ühe-arvamuse-riik on lähemalgi, igal juhul – neid leidub!

Sellele Eesti-100-asjale oleks nii mõndagi ette heita, küllap juba vigu leiaks. Aga laste puudeistutamist tuleb küll kiita! Kui nad näevadki, et taimed kasvavad kehvasti või kõik ei lähegi kasvama, siis on see neile võrdlemisi hea hinna-kvaliteedi suhtega kooliraha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 636 korda, sh täna 1)