Karja meestel on kindel käsi (2)

Karja jahiseltsi teeneks võib lugeda laskespordi kandepinna märgatavat laienemist Saaremaal, mis kokkuvõttes on parandanud ka nende jahimeeste relvakäsitsemise oskust, kes sportlikke tulemusi taga ei aja.

VÕSAVILLEMIGA: Seisavad tagareas vasakult Mait Tänav, Tarmo Kaseorg, Andres Jalakas, Anatoli Sokolov, Olev Aru, Mikko Undrest, Lembit Soe. Esireas vasakult laskja Arvo Ojaperv, Karola Soe, Kristel Soe, Mihkel Tarvis.
ERAKOGU

Suures osas on praeguses Karja seltsis koos enne 1990. aastate lõpus toimunud jahimaade ümberkorraldamist Linnuse seltsis tegutsenud mehed. Karja selts asutati 1998. aastal Leisi jahisektsiooni jagunemisel Karja ja Leisi seltsiks.

Asutamisest peale Karja jahimeeste eesotsas olnud Lembit Soe nentis, et jahimaade ümberkorraldamine oli loomulik protsess, mis lähtus ka jahimeeste huvidest. “Sa ei jõua ju igal pool käia. Miks see jahimaa peab nii suur olema? Kui ma käin Luulupe ja Purtsa kandis jahil, siis miks peaksin ma ka Pammana poolsaare asjade eest seisma ja muretsema?” rääkis Soe, lisades, et nagunii käisid Leisi mehed jahil oma piirkonnas ning Linnuse ja Metsküla mehed samuti pigem oma kandis.

Läbi aegade on Karja jahimaadel peamine uluk olnud metssiga, aga seakatku tõttu on praegu esikohale tõusnud hirved. Vanasti Karja maadel hirv praktiliselt puudus ja on sellesse piirkonda ilmunud alles viimase 15–20 aasta jooksul. Populatsiooni suurus on stabiilne olnud viimase 5–10 aasta jooksul, mis tähendab, et küttimine ja loomade juurdekasv on olnud tasakaalus. “Saaremaal ei ole kohta, mis hirvele ei sobiks. Võsa on meil küllaga ja ta ei ole ka väga nõudlik,” muigas Soe.

Ulukikahjude kohta ütles seltsi esimees, et neid Karja maadel ei ole. “Kunagi, kui Purtsa tehti viljapõld, siis oli sigadega nalja palju, aga kui võtame põdra-, kitse- või hirvekahjustusi, siis neid meil olnud ei ole.”

Mis sigadesse puutub, siis märtsis kütiti neid Karja jahipiirkonnas kolm, kusjuures kõik olid katkust puhtad. “Aga eks ta probleem ole. Nende hulk peaks ikka nii hõredaks jääma, et paar aastat oleks vaikus. Siis ta tuleb tagasi. Ja ega sa kõiki kätte ei saa niikuinii,” rääkis Soe.

Linnujahti Karja mehed eriti ei pea, kuna rannajoont jahialal ei ole. “Nii palju kui viljapõldudel hanesid ja kraavide peal parte kütitakse, teda on, aga üldiselt linnujahti ei peeta,” nentis Soe.

Väikeulukitest mainib ta jänest, kelle arvukus Karja jahialal on vähenenud. Paarikümne aasta eest oli jäneseid rohkem, kuid marutaudi likvideerimine rebaste ja kährikute hulgas suurendas nende arvukust, mis omakorda mõjutab rebaste ja kährikute saakloomade arvukust, kelle hulgas on ka jänesed. “Kui me räägime aegadest 30–40 aastat tagasi, siis sai ikka korralikult jänesejahti pidada, aga praegu on jänest ikka väga vähe,” lausus Soe.

“Jahinduse eesmärk on stabiilsus igas mõttes,” nentis Lembit Soe. “Saaremaal on kaks häda – põdrapopulatsioon kipub väikseks jääma, kuna isendite seas on liiga palju sugulust ja suuri pulle napib. Teine probleem on metssiga – kuidas saaks sellest va katkust lahti ja sea uuesti tagasi. Mõni põllumees nüüd küll sülitab selle jutu peale üle õla, aga mõni siga võiks ikka metsas olla ka.”

Oma jahimaja seltsil ei ole olnud ega ole ka praegu. Varem käidi koos vanas Pamma laudas, kus üks ruum oli kohandatud koosistumiseks ja samas oli ka võimalus jahisaagi käitlemiseks. Tänu heale koostööle Karja külaseltsiga on nüüdseks ühiselt rajatud Karja külasaun, kus on ruumi nii jahimeestele kui ka muudeks tegevusteks.

Seltsi liikmeks saamine ei ole niisama lihtne, selleks peab soovija olema mõne olemasoleva liikme sugulane või lähedane. “Aga külalisjahimehi käib meil palju. Seda ei ole me piiranud. Lõppude lõpuks ei ole ju oluline, kas või kus sa liige oled, vaid kas sa saad jahti pidada või ei saa,” sõnas Soe.


Ahud ja Juhid – Karja seltsi kangemad laskurid

Karja seltsi algatusel lükati 2005. aastal käima jahilaskmisvõistlus Kalamaja Cup.

Selts on pikka aega olnud selle võistluse korraldaja ja kaksteist aastat järjest, 2005–2016, ka võistkondlik võitja. Alles eelmisel aastal suutsid Sõrve sääre jahiseltsi ja Lõokese võistkonna laskurid paremad olla ja Karja mehed suisa kolmandale kohale jätta.

“Tase on kõvasti tõusnud ja tulemused sõltuvad sellest, kes rohkem trenni teeb,” ütles Lembit Soe, kelle sõnul oli Kalamaja CUP-i käivitamise ideeks laskespordi kandepinna laiendamine. Praeguseks on meie jahilaskurite oskused aga nii palju täiustunud, et paremad osalevad juba pidevalt ka Eesti tasemel ja vahepeal üsna arvukaks kujunenud kohalikel võistlustel on osalejate hulk hakanud vähenema.

“Kõigil on elu kiire ja tehakse valikuid, kus osaleda. Aga kokkuvõttes on kõik hästi. Tiir on korras, inimesed käivad harjutamas ja laskmise üldine tase on tänu sellele jahimeeste hulgas võrreldes kümne aasta taguse ajaga ikka kõvasti tõusnud,” nentis Soe.

Karja seltsi kõvemad laskurid on Kalle Ahu, Ago Ahu, Ervin Juht ja Emil Juht. “Nemad on seda palju teinud ja oskavad hästi. Häbeneda pole midagi,” tõdes Lembit Soe. Mehed on võitnud vabariiklikke laskevõistluste etappe ja Emil Juht tulnud Eesti juunioride meistriks.

Seltsi esimehe sõnul on jahirelva hooldamine ja profülaktika ülioluline. “Kõik hakkab ju sellest pihta, kuhu su püss laseb. Sa võid ju väga hea käe ja silmaga olla, aga mis sest kasu on, kui valesse kohta sihid,” muigas ta.

Seda, et relvad ei ole korras, juhtub üsna sageli. “Nüüd on meil tiirus mehed olemas, kelle juurde saab minna ja kes vaatavad relva asjatundja pilguga üle. Relva juures on nüansse palju. See võib maha kukkuda ja kuigi mees ise arvab, et kõik on jube hästi, on tegelikult kõik täitsa kõver,” rääkis Soe.

Kuigi laskekatse juures sellele nii palju tähelepanu ei pöörata, on tehniline pool siiski oluline. “Kui püss ei ole ikka korralikult sisse lastud, siis sa laskekatset ära ei tee,” nentis Soe.

TIPPMEES: Karja jahiseltsi üks parimaid laskureid Ervin Juht.
ERAKOGU

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 591 korda, sh täna 1)