Reaalsuse defitsiit või loomulik progress?

Martin Sepp

“Praegu aktuaalne kampaania “Kui sõidad, siis sõida”, on ilmselge märk nuti- ja netisõltuvusega kaasnevast lumepalliefektist ja kahe maailma vahelise piiri hägustumisest,” kirjutab saarlane Martin Sepp. “Ehk oleks aeg lõpuks sellest magusast unest ärgata ja elu omal nahal kogeda?”

On teada-tuntud fakt, et päris mitmed 19. ja 20. sajandi ulmekirjanduses kirjeldatud tehnilised vahendid ja võimalused on nüüd igapäevases kasutuses ja ennustatud sündmused tõeks saanud – erinevad nutiseadmed, videokõned, aatompomm, Kuule maandumine jne. Nii mõnedki sci-fi- ehk ulmefilmide stseenid tunduksid praegu uuesti üle vaadates aga üsnagi enesestmõistetavad.

Tehisintellekti valitsetavast ühiskonnast rääkiva filmi “Matrix” esilinastumisest möödub peagi 20 aastat. Kuigi selle süžee üks-ühele seostamine meie praeguse elukorraldusega jääb pigem vandenõuteoreetikute pärusmaaks, võib sellest kassahitist leida mõtlemapanevaid vihjeid inimkonna võimalike arengusuundade osas.

Varjatud ja peen tööriist

100 aastat tagasi oskasid vaid üksikud väga avatud mõtlemisega isikud ette näha, et juba mõne aja pärast sisustavad miljonite inimeste õhtuid helendavatelt ekraanidelt kodudesse paisatavad uudised, ajaviitesaated ja reklaam. Televisiooni levik käivitas aga pöördumatu ahelreaktsiooni, pannes alguse ka virtuaalse maailma sünnile. Viimase poole sajandi tähtsamad verstapostid elektroonika ja tehniliste võimaluste arengus on masinate mõjuvõimu inimeste üle aina süvendanud, sillutades teed virtuaalreaalsuse revolutsioonile.

Kui televisioon pakkus vaid ühesuunalist sidet, siis veebivõrgu levimisega said alguse uued viisid tarbijatega suhtlemiseks. Internet on osutunud telest palju varjatumaks ja peenemaks tööriistaks hiiglaste, nagu Facebook ja Google, käes, kes monitoorivad praktiliselt iga liigutust, mis me virtuaalses maailmas teeme. Erinevate lehtede külastamisel jäetud “jalajälgede” ja käitumismustrite põhjal näidatakse edaspidi ekraanidel just seda, mida me tõenäoliselt näha tahame ja mille eest oleme valmis ka suurkorporatsioonide taskuid täitma.

See on ehe kinnitus paradoksile, et justkui mitte reaalselt astutavad sammud mõjutavad meie igapäevast ja tegelikku elu üha enam. Kas see võimalus oli juba algselt interneti ühe eesmärgina selle algoritmi sisse kirjutatud või asjade loomulik käik?

Aastal 1999 oskas ehk vaid Steve Jobs ette näha, kuhu maailm selles valdkonnas liigub. Kuigi juba siis oli ilmne, et õige sööda kasutamisel neelavad miljardid inimesed isukalt õhu ja juhtmete kaudu levivaid elektrilisi impulsse, millest nende meeled ergutavaid ja teadvust kõnetavaid pilte kokku monteerivad.

Tuumareaktsioonina paisuva nõudluse taustal oli seadmete leiutamine, mis muudaks interneti ja meedia tarbimise ajahetkest ja asukohast veel rohkem sõltumatuks, vägagi loogiline. Ja voila, nüüd võib oma isu paralleelmaailmas toimuva järgi leevendada põlislaanes, teatris, autoroolis või kus iganes.

Lähitulevikus muutuvat arvutid väidetavalt nii võimsaks, et osutub võimalikuks luua virtuaalse reaalsuse keskkond, mida on tavainimesel tegelikust maailmast praktiliselt võimatu eristada. Teslale ja veel mitmele suurkorporatsioonile aluse pannud Elon Musk ja nii mõnedki tuntud teadlased igal juhul arvavad, et eksistents toimibki juba arvutiprogrammide poolt simuleeritud keskkonnas.

Prooviks aga vahelduseks kahe jalaga päris tõelist maapinda tunnetada. Selle asemel, et mõistatada, millises ja kelle kontrollitavas maailmas me tegelikult elame, on palju olulisem mõista, kus jookseb optimaalne piir reaalse ja virtuaalse elu vahel.

Koge elu omal nahal

Soovitan algatuseks lugeda kokku tunnid, mis ööpäevase tsükli jooksul kuluvad nutiseadmete, arvuti ja teleka vahendusel saadava info vastuvõtmisele ja seedimisele. Igaüks otsustab muidugi ise, kas vastav number on liiga suur või mitte. Kui aga vaadelda ja elada elu peamiselt kõikvõimalike ekraanide läbi, teeb see sama välja, mis reisil olles vahetpidamata pilte klõpsida ja videoid filmida, selle asemel, et konkreetses hetkes kõigi oma meeltega kohal olla. Saades informatsiooni mitte otse alg­allikast, vaid mis iganes abivahendi kaudu, salvestub meisse päeva lõpuks vaid väike osa käega katsutava maailma pakutavast. Ekraanilt on ju võimalik kõike alati uuesti vaadata, mille tagajärjel muutub isiklik mälu sekundaarseks ja regresseerub.

Ohumärke võiks näha ka selles, et paari näpuviipega ja isegi voodist lahkumata kättesaadav infovoog muudab meid üha laisemaks, nii et peagi ei tundugi päriselt toimuv enam piisavalt huvipakkuv, kuna selle kogemiseks peab liiga palju vaeva nägema.

Praegu aktuaalne kampaania “Kui sõidad, siis sõida” on ilmselge märk nuti- ja netisõltuvusega kaasnevast lumepalliefektist ja kahe maailma vahelise piiri hägustumisest, nii et ehk oleks aeg lõpuks sellest magusast unest ärgata ja elu omal nahal kogeda. Ülipeene resolutsiooni ja erksa värvigammaga ekraanidelt näib maailm küll palju kirkam ja põnevam, aga see on ju vaid näilikkus. Ärkvel olek ei taga alati eelprogrammeeritult nauditavaks kujundatud turvalist keskkonda, aga vähemalt lõhna-, maitse- ja kompamisaistingute poolest ei suuda ükski ekraan reaalse eluga veel võistelda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 463 korda, sh täna 1)