PERSOON: Saarepiiga läheb avamereregatile kulda püüdma

Kuressaarest pärit Mari Kasemets (24) suundub sel suvel avamereregatile, sõites meeskonnaliikmena etapil Tallinnast Saksamaale ja sealt edasi Inglismaale.

PENSIONIKS KOJU: Mari Kasemets arvab, et enne pensioniiga ta ilmselt Saaremaale tagasi ei tule. Siis aga kavatseb ta kindlasti tagasi pöörduda.
ERAKOGU



Mari on õppinud Saaremaa ühisgümnaasiumis ja hiljem Kuressaare gümnaasiumis. Praegu on ta aga TTÜ Eesti mereakadeemia veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise teise aasta tudeng, üliõpilaskogu esimees ning muidu töökas tegelane.

Tänu suurele huvile purjetamise vastu suundubki ta sel suvel avamereregatile, sõites meeskonnaliikmena etapil Tallinnast Saksamaale ja sealt edasi Inglismaale. The Tall Ships Races’il (TSR) purjetatakse sel aastal Inglismaale, Taani, Norrasse ja Hollandisse. Mereakadeemia osales TSR-il esimest korda eelmisel aastal ja oma võistlusklassis võideti kohe ka esikoht. Sel aastal minnakse kindla plaaniga tiitlit kaitsta.

Palusime praegusel veeteede haldamise tudengil rääkida oma lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta sattus õppima just mereakadeemiasse. Mari alustab oma juttu nagu tihtilugu uhked saarlased ikka, et pärit on ta Saaremaalt Kuressaarest, õppinud kahes kohalikus koolis ning elanud terve elu Saaremaal kuni hiljutise ajani, mil pidi ülikooli pärast Tallinna kolima.

Saareelu südamelähedane

Nooremana oli Mari aktiivne ja hobisid oli tal palju. Talle meeldis käia talgutel, osaleda noorte malevas ning aktiivne oli ta ka põhikooli õpilasesinduses. Veel aitas ta vabatahtlikuna kaasa ürituste korraldamises, abistas miniteatripäevadel ja talle meeldis väljasõitudel käia.

Saaremaast räägib Mari vaid ülivõrdes. “Siin on hästi vaikne. Kõigil on kogu aeg aega ja need vähesed, kes tormavad, need pole kas kohalikud või siis nad ei mõista seda, et siin pole kuhugi kiiret,” kõneleb ta. Liiklus on aeglasem, ka poes on kõik aeglasemad. “Sellist tempot, et täna saad ülesande ja homme peab tehtud olema, ma üldse ei mäleta, et oleks olnud. Ja vahemaad – need ei ole kunagi pikad,” kinnitab ta.

Kuressaare ühest äärest teise jalutad poole tunniga, Tallinnas sõidad aga ühest linnaosast kõrvalossa pool tundi, märgib ta.

On ilmselge, et neiule on saareelu südamelähedane, kuid olude sunnil tuleb praegu elada pealinnas. Tulevane veeteede haldaja räägib, et 50-–60. eluaastani soovib ta elada mandril, näiteks Tallinna lähedal.

“Kuna saarel on nii rahulik, võib noorel inimesel siin igavaks muutuda – kui sa just ise endale tegevusi ei loo,” leiab ta. “Võib-olla mängib rolli ka see, et ma 20 aastat siin elasin – see lükkas natuke tagant, et praegu vaataks natuke kiirema tempoga elu,” selgitab ta. Pensionieas on tal aga plaanis saarele tagasi pöörduda ja Saaremaa kadakate all mõnusas rahus jalga kõlgutada.

Saarlasi õpib siin palju

Mõte mereakadeemiasse õppima minna tuli Maril tänu tuttavatele tudengitele. Ta sai tuttavaks paari praeguse mereakadeemia tudengiga ning juhtus nii, et siis leidis ta end olukorrast, kus nad olid kogu aeg kuskil sadamas, merel või tegid asju, mis olid seotud sadama, mere või laevadega. Vestlusteemad puudutasid tihti mereakadeemiat: mida nad koolis õpivad jmt.

Järsku avastas ta, et oli SAIS-is (õppeinfosüsteem) täitnud avalduse kahele erialale. “See kõik tundus nii iseenesest mõistetav. Pealegi õpib siin nii palju saarlasi – koolis näed vähemalt iga päev mitut,” nendib ta.

Mereakadeemia tudengid võibki umbes kolmeks jagada: on vene rahvusest inimesed, on need, kes on üle Eesti õppima tulnud ja on saarlased. “See on ka hästi palju aidanud näiteks koolitöödes – saan oma vanadelt lasteaiakaaslastelt kodutöödes abi küsida,” muigab Mari.

Ta avab ka tagamaid, miks ta otsustas kahest erialast just veeteede haldamise valida. “Ma teadsin, et see õppekava, mille valin, on raskem kui teine valik, sadamamajandus. Aga ütlesin endale, et kui ma sellega hakkama saan, siis saan kõigega elus hakkama. Tahtsin endale näidata, mida ma suudan. Lõpetajaid on sel erialal üsna vähe, aga ma kindlasti tahan olla üks nendest! Siin ei ole valikut, ma pean selle diplomi kätte saama!” on tulevane veeteede haldaja kindel.

Vastuseks küsimusele, kas neli aastat õpinguid ei hirmutanud, arutleb Mari, et kui ta lõpetab, on ta 26-aastane ja saamas kohe 27. “Mõtlesin küll, et olen päris vana, kui lõpetan. Aga samas see neli aastat läheb kiiresti. Kui sulle meeldib, mida teed, siis aeg lausa lendab,” leiab ta.

Pealegi on tal pool juba tehtud. “Mõnikord, kui semester algab, mõtled, et aega ju on. Järsku avastad aga, et üks semester on juba otsas ja ained saavad läbi, tunniplaanis pole enam midagi. See käib nii kähku,” räägib ta. “Sel nii-öelda ühel lisa-aastal ei ole küll mingit vahet. Pealegi, oleme rakenduskool ja kui saan rohkem praktikat, siis tähendab see, et saan rohkem kontakte, mul tekib rohkem võimalusi tööle saada. Selles mõttes on see isegi parem.”

Mari möönab samas, et esimene aasta on sel erialal küll sedavõrd raske, et võib motivatsiooni ära võtta. “Aga võib-olla see ongi selline proovikivi – need, kes päriselt tahavad, need jäävad,” arutleb ta.

Kes palju teeb, see jõuab

Mari käib praegu ühekorraga koolis, praktikal ja tööl. Kool on tal esmaspäeval ja reedel ning kestab umbes kolm-neli tundi. Teistel päevadel nädala sees käib ta praktikal, õhtuti veel tööl ning nädalavahetuseti samuti tööl.

“Vabu päevi väga ei ole, aga samas on see tehtav. Mõni hetk on küll tunne, et tahaks tööle minna – ei jaksa enam koolis käia. Siis aga ütlen endale, et vaid kaks aastat on veel. Pärast seda võin tööl käia nii palju, kui tahan,” tõdeb ta.

Muude kohustuste kõrvalt jõuab Mari tegeleda ka üliõpilaste elu arendamisega. Ta on praegu üliõpilaskogu uue juhatuse esimees ning eesmärk on pakkuda üliõpilastele tunnivälist tegevust, korraldada üritusi, astuda üliõpilaste eest välja ning teha ülikooliaeg võimalikult lõbusaks ja mugavaks.

“Meil on eraldi ruumid, kus üliõpilased saavad aega veeta ja puhata. Oleme rääkinud, kui me pole näiteks rahul koolisöökla toidu kvaliteediga. Igal aastal oleme ise korraldanud ka tudengipidu – peamajja Koplisse tuleb eraldi esineja. Viimane kord oli see näiteks Traffic,” kõneleb ta.

Mari on üliõpilaskogus olnud õpingute algusest. Esimesed pool aastat oli ta juhatuses, siis volikogus ning nüüd on ta lausa uue juhatuse esimees.

Kui küsida, miks ta nn hiigellaevade regatile kandideeris, siis vastab ta, et tegi seda tegelikult ka eelmisel aastal, kuid siis ei lubanud elu minna. “Asjad mängisid nii kokku, et oli vaja siin olla. Mõtlesin, et enam sellist võimalust ei tule, nüüd tuli aga teist korda veel ja see võib küll viimane kord olla – seda ma enam käest ei lase. Hakkasin kohe alguses organiseerima, et saaksin töölt ja igalt poolt vabaks,” räägib ta.

Merehaigusest ei pääse

Mari tahab regatil kogeda meeskonnatööd merel, kus vastutad selle eest, mis toimuma hakkab, kui kiiresti sa sõidad ja mis koha saavutad. “Oleme siiani purjetamas käinud tundide raames – see kestab aga maksimaalselt kolm tundi ja siis jalutan sealt koju. Regatil olen aga nädal aega järjest samade inimestega koos, keda ma võib-olla ei teagi. Olen arvestanud, et merehaigusest kindlasti ei pääse, isegi ilusa ilmaga mitte. Loodan siiski, et rohkem on ilusat kui kehva ilma, siis saab boonusena reisi lõpuks pruuniks. Eks ta omaette katsumus tule – aga kui saavad teised hakkama, siis saan mina ka,” usub Mari.

Seekordne regatt toimub Põhjamerel, kodust kaugemal ja “tujukamal” merel kui Tallinna laht, kus siiani praktiseeritud. Küsimusele, kas tudengil hirmu pole, vastab ta, et pelgab seda, kui ta mingi hetk avastab, et tahab maismaale tagasi, kuid ei saa.

“Kui olukord peaks ikka hull olema, et ma nii meeletult ära tahaks sealt. Ma loodan, et seda aga ei tule ja kõik sujub hästi ning reis jääb pigem positiivse tooniga.”

Meri tähendab Mari jaoks puhkust või pausi argielust. “Kui kujutan ette, et lähme praegu Tuulelinnuga (jaht – toim) sõitma, siis tuul, lained, kõik, mida näen – see on nii rahustav. Jah, seal on küll tuulemühin, aga samas on seal siiski vaikus – see on teistmoodi, olen teistest inimestest eemal. Need, kes mul seal kaasas on, neid on kümmekond, aga ma ei ole kuskil Narva maanteel ummikus, suure müra keskel. Need on kaks eri asja. Ja ma saan purjekal ise midagi ära teha.”

Gelly Metsaveer


MARI KASEMETS
Sündinud 13.08.1994 Kuressaares

Haridus
• Saaremaa Ühisgümnaasium 2001–2010
• Kuressaare Gümnaasium 2010–2013
• TTÜ Eesti Mereakadeemia, veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine, 2016–…

Töö
• Forum Cinemas AS (Coca Cola Plaza), klienditeenindaja, august 2017–…

Pere
• Ema Katri Reinsalu ja isa Urmas Kasemets, neli tädi ja üks onu, üks tädidest on saarlastele tuttav Reet Varik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 117 korda, sh täna 1)