SUUR MAA, SUURED ASJAD: Eesti võidab niikuinii

neeme korv

Neeme Korv

Maikuu tuli tänavu lausa erakordselt suvine ning põuaaeg näib jätkuvat. On lausa imelik, et põllumeeste poolt pole veel suuremat hädakisa kosta. Võib-olla on põhjus ka selles, et Euroopa Liidu järgmises eelarves aastateks 2021–2027 põllumajanduse ja maa­elu valdkond Eestis pigem võidab. Vähemasti sellise sõnumi on ministeeriumiametnikud avalikkusele saatnud. Vihma muidugi ei asenda, aga tore ikkagi.

Väljend “Eesti pigem võidab” tähendab seda, et eurotoetused kasvavad. Meil on ju ikka kombeks arvutada, et kui palju me Euroopa Liidust kasu saame. Seda mõtteviisi nimetab rahvasuu ka rehepapluseks. Jämedalt on ju olnud 2004. aastast ehk täisliikmeks saamise ajast alates nii, et ühe euro paneme sisse ja neli saame vastu. Kahel varasemal eelarveperioodil, millest teine on praegu veel jätkumas, on Euroopast laekunud tava­inimesele üle mõistuse kolossaalne summa – umbes kaheksa miljardit eurot.

Sellest, et uuel eelarveperioodil euroraha väheneb, on viimasel ajal järjest kõlavamalt räägitud. On neid, kes muretsevad, kuidas me hakkama saame (vandeadvokaat Jüri Raidla lakkamatu riigireformi meeldetuletus paljuski sellest tõukubki); on neid küünikuid, kelle meelest olekski nüüd paras aeg ühendusest jalga lasta. Künismi tipp!

Tõsiasi on see, et kui meie SKT per capita on euroliidus oldud aja jooksul kasvanud 54 protsendilt umbes 75-le, siis tulebki meile edaspidi vähem maksta. Toetused ei ole ju mõeldud valdavalt äraelamiseks (ja ärasöömiseks), vaid peaksid mahajäänumaid majandusi toetama. Et nii-öelda ühendatud anumate süsteem toimiks kiiremini.

Nimelt selle pärast tulebki kontrollida, kuhu see raha pannakse ja kas selle eest ka midagi mõistlikku ära tehakse. On olnud meilgi pretsedente, kus millegi tegemiseks taotletud toetusraha tuleb hiljem tagasi maksta, ja seegi on õigustatud. On olnud vaidlusi ja sulaselge raiskamise tunnusega asju.

Siiski, kas see, et eurosid tuleb Eestisse edaspidi vähem, tähendab seda, et Eesti edaspidi kaotab? Mina arvan, et ei kaota. Enamgi veel – puhtalt rahalistel arvutustel põhinev võidu-kaotuse retoorika sel teemal on üldse üsna küsitav ning ametkonnad ja poliitikud võiksid sellest loobuda. Asi on ju ennekõike ikkagi väärtustes.

Miks me sellesse liitu tahtsime? Selleks, et paremini elada. Paremini, see tähendab turvalisemalt, jõukamalt. Demokraatia tingimustes. Seda kõike oleme ju saanud ning Euroopa Liidu liikmestaatus tagab meile seda edaspidigi. Eestlastel pole kunagi ajaloos olnud nii häid reisimise ja töötamise võimalusi.

Peagi möödub 30 aastat päevast, mil Tallinna lauluväljakul kõlas Heinz Valgu legendaarne lööklause “Ükskord me võidame niikuinii!”. Ühtsest Euroopast on Eesti päris kindlasti võitnud. Kui meil rahvana selge mõistus püsib (millesse siinkirjutaja päris kindlasti usub), siis teeme edaspidigi kõik, et see ühtsus säiliks. Ja kui ühel momendil olemegi nii jõukad, et maksame peale, siis on see igati väärt investeering.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)